Turvaline või hoopis “turvaline” Iisrael

Turvaküsimustel Iisraelis võib kohe eraldi peatuda. Põhjus mitte selles, et oleks olnud ebaturvaline, hoopis vastupidi, vaid selles, et igapäevaelus on turvalisus Iisraelis pidevalt agenda. Selle postitused pildid pole teemakohased (ei pildistand sõdureid), vaid lihtsalt üht-teist.

Kõigepealt alustuseks juba kasvõi see fakt, et meeste väeteenistus on 36 ja naistel 21 kuud (varsti vist naistel 18). Tõsi, tundub, et nad saavad sealt ka pikematele puhkustele. Väidetavalt pidi Iisrael olema võimeline seadme võitlusvalmis mõne päevaga 2 miljonit inimest (rahvaarv üle 7 miljoni) ja nende käsutuses on tehnika viimane sõna. Niiet – don`t mess with them.

Mõned “vahejuhtumid” ja juudi köögi eripärad

Eraldi võiks rääkida mõningatest söömiselamustest ning paarist “vahejuhtumist”, mis reisi ikka põnevamaks teevad. Vürtsi ju ikka ellu tarvis.

Lõunamaa joogid võrduvad meie jaoks värskelt pressitud mahladega – apelsin, greip, granaatõun, mango. Uujee. Magusad ja värskendavad.

Nagu kodus oleks

Vähemalt Eilatis on juudi köök küll väga suurte vene mõjutustega. Ilmselt on see üle riigi nii, sest vene taustaga juute elab riigis ca 2 miljonit (kogu rahvastik üle 7 mln-i).Kartulisalat, heeringas, tumedamat sorti leivatooted, kodujuust jne. Nagu oleks hommikul kodus külmkapi avanud. Njah, õnneks mitte ainult. Siiski on sealsel köögil ka omapära.

Kõrb, paks ajalugu, ilusad ilmad – Iisrael!

Nii-nii! Sai käidud sedakorda Iisraelis. Sihtkoht sai valitud välistamismeetodil: Vahemere kant – praegu liiga külm, Kanaarid – polnud piisavalt head pakkumist ja piisavalt sooja ilma, Egiptus – no ei tõmba. Seega – õnneks hakkas Horizon Travel Eilati lennutama. Go!

Iisrael on teada tuntud ses osas, et välisuudistesse jõuab ta päris tihti ning märksõnadeks seejuures on Gaza sektor, Jordani jõe läänekalda alad, konfliktid, juutide-moslemite vastuolud, terroriaktid, Iraani ähvardamine sõjaga jne. Ausalt öeldes see isegi väga ei hirmutanudki. Praegu on seal ju rahulik. Ja oli meie sealoleku ajal ka. Iisraeli militaarsusest ja turvakontrollist kirjutan kohe ka eraldi. Täitsa tore koht on.

Tahad ka tasuta raamatut?

Petrone Print on üks tore kirjastus, mis kuulsust kogunud ”Minu”-sarja raamatutega, kust saab aimu kaugema ja lähema välismaa võludest ja valudest seal elavate eestlaste silme läbi. Nüüd jagab Petrone tasuta raamatuid - postita alljärgnevad 5 viidet oma blogisse ja saad tasuta raamatu kingiks! Loe reegleid altpoolt!

Ja kõigepealt 5 olulist teadet Petrone Prindilt!
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKUraadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

Seal, kus loksub sinine meri ja kõlab soca!

Väike eputusring. Kevadise Bahama külastamise muljed nüüd ka ajakirjas Estraveller. Lugeda saab siit (lk 40-42) ja leiab paberkujul hästivarustatud kodudest ja Estraveli büroodest.

Bahama = sinine meri, kollane liiv, mustad mehed, roosad, flamingod, hallid delfiinid, rõõmsad näod:)

Varsti tuleb samas ajakirjas ka Chicago muljetest juttu. Need olid ehk isegi mitmetahulisemad.

Võrratu folkimine Käsmus!

Head reisid on needki, mis kodumaal toimuvad. Reisiks füüsilised mõttes oli Viru Folki raske nimetada, küll aga vaimses. Tõelisi muusika- ja tšillimiselamusi pakkunud reis oli küll.

Raske on ühte kõige paremat kontserti esile tõsta – häid oli palju. Tooksin siiski lemmikud, mis eriti meelde jäid.

Pantokraator
See oli reedese päeva peamine etteaste ja vägagi kuulamist väärt. See peab hea musa olema, kui seda kuulates mingid lood ja mõtted silme ees jooksma hakkavad. Põhimõtselt olin ma selle kontserdi ajal lavastaja. Mul tuli täpselt silme ette, kuidas ja milliseid Pantokraatori laule ma kasutaks, kui ma peaksin Kivirähki “Mees, kes teadis ussisõnu” lavastama. Eriti filmina. Need kaks sobiks jube hästi kokku.

Kuidas suretada ajurakke – american style?

See viimane postitus on pühendatud tervele mõistusele ja inimese vabadusele ise oma õigeid teid valida ja ka vigu teha. Võib-olla olen järgnevas ülekohtune, aga kirjutan siiski. See, milline on vaimne keskkond USA-s, oli tegelt meie jaoks ehmatav. Ei julgeks seal elada.

Nimelt – räägitakse ikka klišeelugu sellest, kuidas usakad on rumalad ja kitsa silmaringiga jne. No see ei kehti kunagi kõigi kohta, ent… seal vist on ikka teatud tõepõhi all. Vähemalt nähakse palju vaeva, et muumaailmlased saaks sellist arvamust kultiveerida.

Muuzõka ja gurmaania Chicagos

No Chicagos olid ehk elavaimad hoopiski muusikalised elamused. Kuna Chicago on bluesipealinn – ja ega ta jazziski papist poiss pole – otsustasime teemakohaseid kohti külastada. Nendes kohtades või nendega seonduvalt ka mõningatest maitseelamustest veel.

Bluesilegend 5 meetri kaugusel
Chicagos on oma 4-5 bluesiklubi, mida peetakse „legendaarseks“ ja „maailmakuulsaks“, kus mänginud muusikastiili parimad pojad. Muidugi oleks klassika olnud minna sinna kluppi, kus Al Capone käis. Meie valisime klubi, mille nimeks Buddy Guy Legends.

Chicago – tuul ja bluus ja cool arhitektuur

Nii, reisud selleks korraks tehtud. Nüüd kodus tagasi ja hea võimalus viimased muljed kirja panna. Pärast vintsutusterohket vedelemist Richmondi ja NY La Guardia lennujaamas saavutasime siiski end Chicagosse. Sõber Andres juba ootas.

Kõrrged majad vol 2
Kui me NY-s käisime Rockefelleri Centeri otsas vaadet nautimas, siis Chicagos valisime Hancocki torni. Skyline polnud pilvelõhkujate osas küll nii muljetavaldav kui NY-s, kuid sellevõrra rohkem andis vaatele juurde Michigani järv ja selle äärne liivarand. Vaade igatahes kokkuvõttes kena.

Kuidas minna Richmondist Chicagosse 20 tundi?

Arvate, et kägarkõnnis, autoga, tõukerattaga, häälega? Ei, Ikka lennukiga. Kui sul on reisil kokku 13 lendu, siis mingi statistika ütleks kindlasti, et on kohutavalt suur tõenäosus, et mõni lend lükkub edasi või jääb ära. Bingo!

We did it! Astusime sisse Richmondi lennujaama teadmisega, et 26. aprilli keskpäeval ootab meid ca 2 h 10 sõitu ja jepikaajeee – Chicago ongi käes. Noooot really.