Mae Lidi atmosfäär ja Eesti folk mägihõimus

Nüüd paari sõnaga sellest, kuidas oma tükikese südant kaotasin sinna mägiküladesse, mis asuvad u 150 km Chiang Maist Myanmari poole, lausa mitmel põhjusel. Ja sellest kaa, kuidas natuke Eestit vastu sai antud.

Tai 2012: Ban Mae Lid English Camp

Esiteks, karenid ise on erakordselt lahked, rõõmsameelsed ja mänguhimulised (igas vanuses) ja siirad inimesed. Suu muudkui kõrvuni.

Nädal tasuta juhtimiskoolitust lastelaagris

Tubli koolinädala jagu aega veetsime Pattaya rahvusvahelise kooli (Pattaya Regent´s School) õpilaste-õpetajatega siis Ban Mae Lidi koolis inglise keele laagris. Meie nimelt pidime aitama seda suurüritust läbi viia. Oli meeletult kogemusterikas nädal. Uudistamist ikka jätkub ja jätkub.

Tai 2012: Ban Mae Lid English Camp

Inglise keele laager = veidi keelt, ohtralt mängu
Laagri eesmärk oli kohaliku mäehõimu lastele 4-5 päeva jooksul veidi inglise keelt õpetada ning nende meelt lahutada. Sellises kasutoovas võtmes. Hõimuks ei olnud siiski pikakaelalised, vaid selline hõimurahvas nagu karenid. Erakordselt lahked ja armsad inimesed.

Mandrielust ja kõhuorjusest

Mandrile naastes siirdusime Poo kodukanti Phang Ngas. Muidu kuulus kohtjällegi erikujuliste kaljude ja looduskaitseala poolest, kuid meie läksime ööbima Poo pere juurde. Sealt siirdusime Chiang Maisse, kust ka neid postitusi kirjutan.

Tai 2012: Phang Nga, Chiang Mai

Kihvt kaluriküla mangroovisaludes
Poo pere elas üsna suures ja korralikus majas, niiet ööbimistingimused suurepärased. Pere peab tal sealpuuviljafarmi. Lisaks on sealkandis hulk krevetikasvatusi.

Mustlaskülaga tutvumine ja bucketid

Teine täispikk päev tõi sõidu Laem Tongi. See on laht, kuhu algselt pidin minema meremustlaste külla toimetama. Sellega seoses ka veidi muljeid ja gossipit.

Tai 2012: Tonsai, Laem Tong

Kahjuks ma kohalike intriigide tõttu sinna meremustlaste külla vabatahtma ei lähe, sest sinna praegu rohkem vabatahtlikke ei tahetagi. Poo sebis mind siis hoopis Phi Phi Tonsai kooli.

Plaanid sassis ja see on hea!

Esimene nädal Tais on mööda saamas ja sellele järgneb kohe taas pikem eetrivaikus. Seega. Mõned muljed siis kirja kah!

Tai 2012: Tonsai, Laem Tong

Pärast esmaspäevast 12 h lennusõitu oleks olnud kohutavalt ebaaus, kui mulle Tai ei meeldiks. Siiski, meeldib. Ja väga. Ma parem ei räägi praegu loodusest, söögist ja ilmast. Ükskõik, mis ma ütleks, seda võidaks kasutada minu vastu

Teele Tai poole!

Nüüd on selline aeg, et võiks aega võtta. Kohe pikemalt. Kagu-Aasia on mulle kogu aeg kaugelt silma teinud ja meelitanud. Kui piisavalt kaua pilgutada, siis tuleb minna. Tee viib mind heade inimeste ja mõnusate juhuste tahtel vabatahtlikuks Phi Phi saarele.

Mis plaanis?
Õnneks on plaan veel täiesti segane. Ja nii ongi tore. Üldiselt hakkan aitama kohalikku kogukonnakeskust, mis hoolitseb seal saarel meremustlaste heaolu eest. Niipalju tean öelda, et ilmselt hakkan kohaliku kooli lastele veidi inkat ja arvutiõpetust õpetama. Ja ilmselt midagi veel.

Kogukonnakeskusest endast saab veidi siit lugeda.

On siis kriis Kreekas või ei ole?

Selle kriisi ja rahapuudusega on nii ja naa. Mandril, täpsemalt Ateenas, on vist asi hapu, aga Kreetal küll kollapsit näha ei olnud. Küll aga võis seal näha erinevaid põhjuseid, miks neil majandus viltu veab ja üldse igasugu kurioosumeid. Pildid pole teemakohased, vaid lihtsalt illustreerivad klõpsud.

Lühikese sütikuga onu lennujaamas
Mingit rahapuudusest tingitud stressi kohalike seas igatahes ei paistnud. Ainus närviline kohalik oli Iraklioni lennujaamas turvakontrollis. Mingil onul sõitis katus totaalselt ära – hakkas seal kisama ja käega vastu turvaseadme linti taguma. Aga noh, teised tavad, teine temperament.

Kui meil oleks selle peale ammu G4S-i “turvatöötaja” (üldjuhul 150 cm harjavarre kehaehitusega noormees või mõni priskem mammi) kohale ilmunud ja onu “rahustama” hakanud, siis seal ilmus üks G4S-i onu välja küll, aga vaatas pealt, kuidas klient end välja elas. Lõppkokkuvõttes midagi ei juhtunud, vana vandus, aga võttis oma asjad kastist välja ja läks lennukile:)

Kreeta – kahe suupoolega nautimiseks!

Kreeta on üks tore saar. Päikeselise ja lõõgastava puhkuse tarvis veel eriti. Ma arvan, et reisiajaga sai kümnesse tabatud, sest kõik, mis sai olla roheline ja õitseda, seda ka tegi. Augustiks oleks vist kõik kõrbend juba. Paar muljet ka.

Hersonissos ja meie “kodukülad”
See oli siis linnake, kus Estour meid paigutas. Esiti ehmatas meid see, et meie mõnus hotell asus poole tunni mäkketõusu kaugusel kesklinnast. Suht vaevaline +30 kraadiga. Samas korvas selle sulnis vaade hotelli all olevale oliivisalule, linnale ja merele.

Nottingham – poolpaljad plixid ja kõrts kirikus!

See on siis ligi 300 tuhande elanikuga ülikoolilinn Londonist 1,5 h rongisõitu põhjapool. Olgu kohe öeldud, et nägi igati viisakas ja mõnus välja. Jalutamiseks sobib kohe väga hästi – on rohelust (pargid), täitsa arvestatav vanalinn küllaltki põnevate majadega, mõistagi Nottinghami loss, mõned kirikud ja muu taoline.

Robin Hoodi metsad
Õigupoolest on Nottinghami puhul tegemist ikkagi ennekõike Sherwoodi metsade eeslinnaga, kus müttas sadu aastaid tagasi Robin Hood. Käisime meiegi seal jalutamas. Noh, ütleme nii, et siinsetele metsadele vastu ei saanud, küllaltki hõre oli see looduskaitse all olev ala, kus meie jalutasime. Pigem oli Sherwood park, kui mets. Samas oli ta jalutamiseks väga mõnus, sest seal oli puhas õhk – ei hotdogi kõrvetajaid, autosid, prügivedajaid, metroolõhna ega midagi muud säärast. Puhas hapnik. Juba sellepärast tasus minna.

Sissejuhatuseks Londonisse – väike vaasiheide?

Nüüdseks juba ca kuu tagasi sai Inglismaal käidud. Sihtkohtadeks London ja Nottingham, sihtideeks Gerda Hong Kongi päritolu sõbra Florence`i külastamine (ja kohtumine ka teise Austria-perioodi sõbra Charlotte`ga Prantsusmaalt), kes parajasti Nottinghamis õpib. Midagi üliekstravagantset meiega seekord ei juhtunud, kuid mõnus puhkus oli sellegipoolest. Natuke närvikõdi ja veidi ringivaatamist ja meeldetuletus, et vaatamata kõigele on kevade tuleks ikkagi võimalik.

Seda kevade asja võis järeldada selle põhjal, et Inglismaal lund ei olnud, isegi päike paistis ning kraadid olid plussis. Eestlasele märtsikuus täitsa eksootika seda talve silmas pidades. Sügav kummardus tuleb muidugi teha Easyjetile, kes müüs Londoni pileteid 1800 kr eest edasi-tagasi. Igati mõistlik summa ju. Londonisse me saabusime, veetsime seal veidi aega, käisime vahepeal Nottinghamis ja siis jõlkusime ka viimase päeva veel Londonis.