Improvisatsiooni-liiklus ja hostel tellingute vahel

Nagu lubatud – liiklusest ja ööbimiskohtadest. Me polnud kumbki enne autot laenutanud. Seda vähem Itaalias. Legendid räägivad, et no raudselt paned Itaalias sõites kõksu ära kellelegi. Keps värises, aga otsustasime proovida. Saime oma sõbra Lancia Ypsiloni kätte ja võis oma sõidueksamit alustada.

Ühesõnaga, liiklusreegleid on seal niipalju, et päris 1000-aastastele antiikväärtustele otsa ei sõidaks, aga samas nii vähe kui võimalik. Paar näitlikku omapärast episoodi kümnete hulgast.

Episood 1 – mis kiirusepiirang?
Autot laenutades uurisime järgi, kuskohas miski autos asub jne. Peaaegu olime startimas, kui tuli meelde, et peaks vist küsima, mis need kiirusepiirangud ka siis on. 130 km/h autostradal (kiirteel), aga linnas? Ehh, vastus oli autorendi kontoris selline: „in de siti…. Ai dont nõu… eee… just draive and look.“ Kõrvalolev itaallasest kunde lisas asjalikult, et „it depends on, hau närrov the striit is.“ Ahahah, okei:) Pärast liikluses saime aru, et tõesti, ega see kiirus ei loe, ainult täpsus.

Episood 2 – telliskivi märk (loe: võib minna küll)
Eksisime Palermos ära ja sattusime mingi riikliku hoone ette. Vaatasime, et ei edasi ega tagasi hästi ei saa, igasse suunda telliskivi märgid. Lõpuks tuli mingi politseiniku moodi vennike. Küsisime, no ta seletas, et kuhu minna vaja. Kuidas välja saame? Pöörake ümber ja tagasi. Aaaa, see on muidu ühesuunaline ja telliskivi märk on ka ees? No-no, just go, it dasnt mätterö.

Kui ristmik, siis ikka ringiga
Liiklusmärkidega ei ole neil seal ka liiga hästi. Nimelt – seal suunda näitavate noolemärkide puhul ei ole eriti kasutuses nö taevasse näitavat märki, mis meiekandis üldiselt otsesuunda tähendab. On ainult vasakule-paremale märgid. No ok, aga boonus on see, et need on tavaliselt paigutatud nii, et ringristmikult võib see vabalt näidata vähemalt kahele väljasõidule. Ise pead aimama, miuke õige suund on. Ja neid kuradi ringristmikke nad armastavad… ja neid ebamäärases kohas noolemärke nad armastavad…

Sitsiilia liikluse „põhireeglid“
- Ükskõik kui kitsas on tee, mahub sinna alati vähemalt üks rida sõidukeid veel.
- Ridade vahelised jooned on värvi raiskamine. Sitsiillane on kokkuhoidlik ja mõistagi pole neid mitte joonistand.
- Suunatuli on rangelt vabatahtlik. Massi sulandumise huvides tuleks asendada signaaliga
- Fooride jälgimine on 50% juhtudest vabatahtlik. Eriti siis, kui turist jätab eelmise autoga 15 cm vahet. Selge, et sinna mahub vähemalt üks auto või paar rollerit vahele:)
- Roller liigub alati ka siis, kui autod seisavad. Ühtlasi kultiveerivad rollerid toredat mängu peeglibingo, mis seisneb selles, et loosikoht on see, kas järgmine kõksab sul lenksuga peegli maha või ei.

- Ristuvalt teelt tulija (ka ilmselgelt pisikeselt kõrvalteelt) on võrdväärne peateel liikujaga. Kui tal on kiire, ronib ta su ette risti, sirutab käe aknast välja näitamaks, kui väga tal vaja läbi pääseda… ja läinud ta ongi. Turist jääb kohmetuma ja esimesele autole järgnevad veel paar tükki.
- Kõige paremad suunda näitavad liiklusmärgid on kõhutunne ja tugev sisemine aimamispotentsiaal
- Suunamärgid on igaks juhuks asetatud nii, et seda saaks tõlgendada kaheti, veel parem, kui kolmeti:)
- Kui sa näed nt silti „Etna“ ja arvad, et nüüd on nirvaana saabund ja oled õigel teel, siis… Juba järgmisel ristil näitavad sildid sulle uusi kohanimesid, kusjuures Etnast pole kõssugi. Võtad aimamise appi ja kui oled hea, siis umbes 3-4. ristmikul ilmub jälle ka Etna suund välja, et siis taas kaduda:)
- Maanteel on nii: piirang 80 = 120 päriselus

Jah, see pardakk tegelikult töötab
See korralagedus on uskumatult sujuv ja toimiv. Kuna seal põhimõtselt liiklus ei peatu ja iga mõnesentimeetrine auk nõelutakse kinni teisest reast või ristuvalt teelt tulijaga, siis kõik kihab ja liigub. Närvikõdi pakkuv, aga imelikult sujuv. See on tegelt lausa vapustav, ma ütleks.

Kuidas juhatab sitsiillane teed?
Ükskõik kellelt, ükskõik kuidas küsida. Vastus on enamasti selline, et oooooo, its riilis iisi ju nõu. Dzast go streitteforwar and then left/right. And… then ju kän see the signs and go forvard. Iiisi… mai äss…

Tudulatest jäävad meelde ikka inimesed
Siracusas olime popis ja noortepärases hostelis, mille staff oli megalahke. Eriti üks adminn, kes alustas iga lauset „ju nõu guys, its really nice“:) Ta andis pea viimse hinge tagant ära, et meil hea oleks. Saime endale Siracusas hostelist ainsa sealse Catania kaardi. Tasuta wifi oli seal ja jalkat näidati ja raamatud olid riiulis. Tuba oli ka ok, jagasime oma 4-kohalist tuba ühel ööl mingi Quebeckist pärit paarikesega.

Meie luxtoal oli koridorivaade
Catanias saime endale lukstoa kahele vaatega… trepikotta:) jeeeep, nii oli. Päris imelik värk noh. Õnneks oli trepikojal aken ja mingit valgust tuli sealt ikka ka. Aga no nalja sai. Kui keegi allpool oma korteri ust paugutas, siis pühkis une nagu viuhti ära. Pärast tuli teist jälle taga otsida…

Seal pidasid hotelli siis tegelinskid, kes tõepoolest ei osanudki midagi peale italiano keele. Orienteerusime siis ümber kehakeelele ja etendasime lauseid „Palju maksab?“, „Kas me saaksime oma ID-kaardid tagasi?“, „Kus hommikusöök toimub?“ jne. Kuna me teeme häid etüüde, siis saime ka kõigile küssidele vastuse:)

Alguses polnud maja ollagi
Kirsiks koogil oli siis viimane öö Palermos. Saime auto läbi valu ja vaeva ja kolmanda katsega kuhugi õuele ära sokutada, et minna siis bed & breakfasti üles otsima, mis bookitud sai. Maja pidi olema nr 124 ja üsna suure tänava ääres. OK, jalutame, jalutame natuke veel.  Näe, 116, 118, 120, 126, 128… oot. 124 oli puudu. Proovime veel 116, 118, 120… ikka 124 ei ole. Tegelt see ei olnud liigseid rõõmupuhanguid tekitav hetk. Otsisime, küsisime abi – ei midagi. Otsisin juba kotipõhjast tel nr välja. Lõpuks üks italiano onu aitas, et näete, siin on ju 124 kirjas. Noojah – mingi eriti tuhm ja roostetand märk, mis veel muuhulgas küljega tänava poole.

Läksime kangialusest läbi õuele – maja oli väga tellingutes ja enamus krohvi seintest maha langend. Hakkasime ühest trepist üles minema – aga seal oli täiega kottpime ja edasi ei läind. Mõtlesime juba, et vbl võtame uue öömaja, kui seda üles ei leia või see väga friiki on. Õuele ilmus õnneks üks USA tüdruk, kes ütles, et „nooh, otsite hostelit, jah? Tulge, ma läen ka sinna.“

Hostelisse nagu oma koju
Päris kontrastide kontrast oli see, mis seespool avanes. Nii sõbralikku vastuvõttu pole eriti enne olnd – nagu oleks kellelegi lihtsalt külla läind. Nii kodune oli. Tehti maja peal ringkäik, tutvustati kõiki hoste ja külalisi nimepidi, omanikud elasid ise ka seal, limpsisid õlut. Normaalne värk. Hostelit pidas üks noor abiellunud paar, kus mees oli palermokas ja naine Argentiinast. Avasid 4 kuud tagasi oma hosteli ja kohe teevad Argentiinas ka ühe lahti.

I-punkt sai kaardivõistlusel haledalt pähe
Nagu aru sain, siis võtsid omanikud endale suveks abiväge, kelleks oli siis juuni algusest üks paarike Kanadast. Elasid ka ise seal. Kanada tüdruk oli ka see, kes meile ringkäiku ja sissejuhatuse tegi. Neiu oli ise hullult äksi täis kogu sellest asjast, istus laua äärde ja hakkas seletama, kuidas neil on markerite abil kõik värvikoodid välja mõeldud oluliste kohtade märkimiseks kaardile ja puha. Väga lõbus oli. Nad andsid meile ka „best ever“ kontseptsiooniga linnakaardi.

Kaart ise oli paljundatud ja suht kribu, aga nad olid taibanud teisele poolele ise 8 parimat vaatamisväärsust kirja panna koos kirjelduse, sellele kuluva raha ja kohalejõudmise õpetusega alates hostelist. Tase, vat alles siis hakkas kahju, et Palermo enne suht hooletult mööda lasime.

Selle Kanada neiuga oli veel siuke naljakas lugu, et ta kandis nii avara dekolteega kleiti, et meile Gerdaga mõlemale tuli meelde üks t-särk, mida olime päeval ühes poes märganud. Sellele oli kirjutatud „Tell your boobs to stop staring at me“… Mnjahhh.

Niiet inimesed olid mõnusad ja lahked. Autojuhid ja autoteed olid kindlasti sisimas ka. Aind ei osand seda alati välja näidata. Kõigile kes minna plaanivad – head ekslemist oleks vist paslik soovida. Lahe kogemus.