Äka-elamus ja leevenduseks ülisõbralik Bahama

Veel tulles tagasi Miami juurde, siis põneva vahepalana võiks rääkida loo teemal „säästureisija hostelielamused“. Olgu kohe öeldud, et pelgasin Florida hotelle kõige rohkem, sest head on kallid ja soodsad pidid räpased urkad olema. Meie optimistidena lootsime muidugi saada odava (Florida mõistes) ja hea.

Meie öömajad Floridas Vero Beachil ja eriti Deerfield Beachil olid väga OK ja hinna-kvaliteedi suhe hea. Meie I ja IV Florida öömaja Miamis (Tropics hotell, keda huvitab, võib ka vabalt vältida) oli tunduvalt kulunum koht. Esimene öö oli OK, siis olime koos ühes toas.

Milleks osta hotellituppa ventilaator?
Teisel korral Tropicsis aga sattus nii, et pidime ööbima meie Gerdaga koos ühes 4-kohalises toas ja Gerda isa teises. Kolisime sisse, tutvusime naabriga (kunstnik Inglismaalt), tšitt-tšätt jne. Tüüp mainis, et siin läheb nii umbseks, et ta ostis ise endale hotellituppa ventilaatori. Mis mõttes? Hea tropp – see oli meie mõte. Hiljem selgus, et asjal oli mõte sees.

Käisime linna uudistamas ja saabusime õhtul hiljem hotelli tagasi. Astume tuppa – ja mida põrgut, siuke ilge hais, et hoia ja keela. Gerda arvas, et äkki on meie kunstnikupoiss vahepeal nina täis tõmmand ja nüüd pohmatab ja peeretab. Ei, temaga kõik korras. Aga meie neljas toakaaslane, kes ka kohe peagi tuppa tuli, oli võtmetegelaseks.

Üllatus vannitoa põrandal
Me ei saandki aru, kas ta oli purjus või lihtsalt ameeriklane, aga päris kahe jalaga maa peal küll mitte. Juba enne nägime mingeid musti sokke vannitoas. Ei teind välja. Aga tüüp tuli tuppa, marssis vets/vannituppa ja tuli sealt varsti välja. Edasi oli meie kord hambaid pesema minna, avame ukse… ja (on juba põnev?) maas vedelesid… khmm, viisakalt öeldes… ah põrgusse, ütleme otse, päris kakased alukad. Lihtsalt – keset põrandat. RÕLGE! Tüüp oli need vist lihtsalt jätnud sinna, kuhu need parajasti jalast langesid. Ise juba magas rõõmsalt hambad laiali.

Põgenemine
Kuna see hais ja kogu tekkind olukord oli pehmelt öeldes käsitlematu meie jaoks, siis marssisime adminni juurde ja kaeblesime. Saime endale suht kerge vaevaga uued kohad ühes teises 4-ses toas. Seal oli kõik OK. Vapper inglise kunstnik jäi igatahes eelmisesse tuppa kurbade silmadega oma venitlaatorit kaisutama. Eks see oli tema viimane õlekõrs…

Vesi sinisem, liiv kollasem, kohalik sõbralikum
Nüüd oleme Bahamal. Siia lennates paistis juba aknast eriti kena helesinine meri. Ja see on maa peal ka nii. Millised uskumatult ilusad värvid siin on – helekollane liiv, türkiisisinine meri ja väga tumepruunid kohalikud. Nüüd on teada, kust nende lipuvärvid tulnud on:)

Inimesed on siin hullult sõbralikud ja abivalmis. Kui vähegi hämmeldunud näoga tänaval ringi vaatad, küsitakse kas abi vaja. Jalutasime randa ja äkki tuli üks mees, kes ütles, et te olete õigest tänavanurgast mööda jalutanud, minge eelmise ristini tagasi:)Väga mõnus, inimlik. Turism on siin muidugi üks peamisi majandusharusi, mis teeb selle koha ka suht kalliks ja raha küsida osatakse. Niiet ka sellega tuleb leppida.

Roosa nagu põsk
Loodus on lopsakas ja lõhnad õues head (nagu Kanaaridel umbes). Esimesel täispikal Bahama päeval päevitasime end vähkideks. Rannas sai muide juua osta nii, et maksid fix-summa ($20) ja siis said piiramatult kookospähkli sisse endale jooke kallata. Esimene ring oli kookospiim, edasi punšš, pina colada, mahlad jne.

Roosa nagu flamingo
Samuti käisime loomaaias papagoisid ja flamingosid vaatamas. Viimased tegid muuseas marssimisetendust ka. Mingi kindral hakkas 1930ndate lõpus flamingosid marssima õpetama ja tänapäevani traditsiooni jätkatakse.

Ilmselt olid need flamingod ka siiani kõige kuulsamad seleebritid, keda näinud oleme. Nad olevat veidi aega tagasi poseerinud (alasti kusjuures:)) ajakirjale National Geographic.

Ja mis veel – Bahama on nüüd küll selline koht, kuhu EMT roaming ei ulatu. Mitte kellelgi meie reisiseltskonnast ei ole siin levi ja mobiiliteenust. On veel selliseid paiku…