Mixed up like Conch Salad*

Ohjaaa, it keeps getting better. Meie Bahama puhkus jätkus vesiatraktsioonidega, mis on tekitas hulgaliselt muljeid. Samuti paneks kirja paar tähelepanekut kohalike bahamalaste kohta. Pildid tulevad jallegi hiljem.

Frank ja Ellen käisid snorkeldamas

Käisime snorkeldamas. Kohalik katamaraan viis meid ühe kauni rifi juurde, kus rõõmsad ja roosad turistid kõik vette sulpsasid, et merepõhja ilu vaadata. Vesi on siin erakordselt helesinine ja läbipaistev. Bahama saarestiku 700 saare ümber pidi olema nii hulgaliselt helesinist läbipaistvat vett, et see olevat ka astronautidele kosmoses selgelt äratuntav.

Meie snorkeldamistuuri giid, kes nimetas end „troublemakeriks“ tegi muidugi laeva peal kõvasti show`d – tantsis, viskas kildu ja oli muidu muhe (eriti oma arust)J Saime ühtlasi selgeks, et kõik valged naised on kohalike jaoks Ellenid ja mehed Frankid. Nii ka meie. Piilusime siis vee alla, vaatasime koralle, värvilisi kalu ja maitsesime ookeani tulisoolast vett. Chill. Tagasiteel pakuti muidugi piiramatult punšši (lahja rummipõhine kokteil). Mõned USA onud said väga rõõmsaks selle pealeJ

Coyotte Ugly päriselus

Kindlasti olete näinud kunagi filmi Coyotte Ugly – oli siuke film, kus 4-5 pöörast tshikki olid baaridaamid ja tantsisid letil ja kallasid jooki. No midagi veidi sarnast nägime ka Nassaus. Nimelt on siin selline restoran nagu „Senor Frog`s“.

Seal mängis kiire ja lõbus kantripalake – ja mida me näeme, kõik kelnerid ja kelnerinnad on ritta pandud ja tantsivad rahvale. Ei mingit teenindamist. Väga kiire lugu oli ja suhteliselt massiivsed kohalikud hööritasid end selle loo taustal väga osavalt. Melu oli rohkelt.

Kuumad suudlused delfiiniga

Üks reisi loodetavaid tipphetki ei petnud me lootusi. Käisime Nassaust veidi eemal Blue Lagoon Islandil delfiinidega ujumas. Seal on nimelt delfiinide ja mereloomade kaitsele keskendunud keskus, kus pakutakse atraktsioonina võimalust minna koos delfiinidega ujuma. Seal elavad ka kuulsad delfiinid, kes igast filmides esinenud. Seepärast nad ka nii edevad olid.

See kõik oli mega. Delfud olid väga targad, edevad ja vinged. Kogu programm vältas ca 30-40 min. Selle jooksul tegid delfud meile veidi show`d, aga lisaks sellele saime neid toita, koos nendega tantsida, neid kallistada ja musitada. Nummimeeter oli laes kõigil osalejatel:)

Tippatraktsiooniks oli „foot push“, kus siis paigutasid end vette kõhuli, ajasid jalad sirgeks ja selja nõgusaks ning siis tulid kaks delfut ja lükkasid sind ninaga talla alt nii, et said prii sõidu mõõda vett endal pool keha siis veest väljas. Uskumatu tunne oli küll.

Gangstatreenerid

Eraldi tooks välja veel delfude treenerid, kes sattusid meil eriti coolid mehed olema. Nemad jagasid korraldusi, juhendasid meid ja delfiine. No veits nagu Ali G olid mõlemad kutid oma olemiselt – tegid palju iroonilist ja kohati päris teravat nalja – mõistagi meie, turistide, kulul. Eks halvad kombed olid ka delfudele külge õpetatud, niiet need näitasid keelt, tegid siukseid hääli, nagu väikelapsed teevad siis, kui neil midagi ei meeldi ja samuti nad pritsisid meid veega. Mind millegipärast korduvalt… Nojah, eks nad olid isased delfiinid ka.

Katherine, kes polnud orkaan

Teine lahe tegelane oli üks tädi, kellega kohtusime delfiinidest veidi eemal ühe akvaariumi juures. Tema tutvustas meile, milline näeb välja conch (see on karbi sees elav mollusk, põhimõtselt tigu, aga hääästi suur). See on kohalik peamine rahvuslik toiduaare, mida ohtralt eri vormides tehakse. Lisaks näitas veel üht kooriklooma ja ajas meiega maast ja ilmast juttu. Nii rõõmsat inimest näeb harva. Ta täiega nautis seda, et sai seal olla, meiega rääkida… et ta üldse elabJ Milline lahkus ja elurõõm…

Nimeks oli muide Katherine, mis olevat talle kuulsa orkaani järel palju segadust ja tähelepanu toonud. Ta sai ka hea ninanipsu ameeriklaste pihta öelda – et neil seal Bahamal tornaadosid pole, aga kui oleks, siis nende majad peaks sellele vastu. Nad ikka kasutavad betooni ja tugevat puitu ehitamisel, „mitte nagu ameeriklased seal Floridas, kus kasutavad kerget puitu ja majad on õrnad“. Naiss, naabrite vahel ikka väike pusklemineJ

Ilm ja söök Bahamal

Ilm on siin olnud vahelduv, aga kokkuvõttes ikkagi väga suvine. Sooja on vast ca 27-30 kraadi, iga päev paistab päike, aga iga öö või ka päeval tuleb vihma. See teeb looduse lopsakaks ja paneb hästi lõhnama. Tuul on alati kõva, aga enamasti soe.

Toit on nii ja naa. Kokkuvõttes küllaltki ebatervislik, sest nad armastavad nii kana kui mereande friteerida. Peamine maitsmisväärsus on siis conch (teo moodi veemollusk). Meie proovisime seda salatina (pakutakse koos punase ja rohelise pipra, sibula, laimimahla ja tomatitega) – väga vänge, väikestes kogustes hea. Teine variant on siis friteeritult koos riisi ja ubadega. See oli suht keskpärane. Magusatest asjadest siis spetsialiteetideks rummikook (nagu rummimuffin põhimõtselt) ja laimikook (hea hapukas). Jookidest muidugi rumm kõikvõimalike segudena. Kuulsamad kokteilid Daiquiri, Bahama Mama ja punšid.

Tants ja muusika väga oluline osa elust

Tants ja kohalikku päritolu muusika on väga tähtis osa bahamalase elust. Puus nõksub igal pool, kus muss mängib. Ja mängib ikkagi soca ja kalüpso muusika, vahetevahel ka reagge. Biit on mõnus ja kaasahaarav. Esimene kohaliku muusika tutvus oli lausa lennujaamas, kus passisabas seistes mängis kõrval bänd. See on muidugi väga lahe, et mööduvates autodes mürtsub ka kohalik muusika, mitte britni, voi timberleik või leidigagaaa.

Bahamalased on väga usklikud inimesed. Enamus kirikuid on baptistlikud. Kui pühapäeval sõitsime linna, siis ülekannet jumalateenistuselt mängiti ka raadiost ja seda kuulati nii poes kui bussis. Hästi valjult muidugi. Nagu ka muusikat kuulatakse – hästi kõvasti.

Chalice´d igal nurgal

Üks asi, mis bahamalasi veel eristab, on see, et nad räägivad hullult kiiresti. Vuristavad nagu Chalice. Enamasti peab paluma öeldut korrata. Kohalik släng on ka veits klassikalisest meile tuttavast inglise keelest erinev. Kõnestiil on selline, nagu mustade esituses oleme harjunud filmidest nägema „how y´ doin` man?“ „take care, man“ jne. Naisterahvaid kõnetatakse enamasti „Hey darling“ või „g’d mornin’ beautiful“:)

Tutvus ajalooga

Nassau kesklinnas on ka üks Pompey-nimeline muuseum, kus lahti kirjutatud sõnas ja pildis mustanahaliste orjuses pidamise ja sealt vabanemise lugu. Päris huvitav oli. Pikemalt siin rääkida pole ehk mõtet, vaid paar mõtlemapanevat fakti.

Orjakaubandus ja orjapidamine käis Ameerikas siis u 400 aastat 16-19. Sajandil. Selle aja jooksul viidi Aafrikast Ameerika mandrile 10 mln elusat orjat (terve hulk sai veel meresõitudel surma). U 40% orjadest viidi lõuna-Ameerikasse, teist samapalju kariibi mere piirkonda ja ülrejäänud väiksem osa põhja-Ameerikasse.

Orjus kaotati ametlikult USA-s 1865. Aastal kui ma ei eksi. Mujal oli seda juba varemgi tehtud. Esimene iseseisev riigike, mille Ameerikasse viidud mustad orjad endale välja võitlesid, oli Haitil. Tänaseks on 10 mln mustanahalisest, kes Ameerikasse viidi, saanud juba 250 mln…

* Ja lõpetuseks tagasi pealkirja juurde. „Mixed up like a Conch Salad“ on kohalik väljend, mis tähendab, et inimene on täitsa segaduses või hämmingus. See on lihtsalt niivõrd lahe väljend, et pidime seda siin postituses kasutama. Gerda rabas selle väljendi tundmisega tõsiselt ka toda Katherine-tädi, kes meile akvaariumiloomi tutvustas.

Nüüd oleme Richmondis.