Vara veel tibusid lugeda, sest Chicago veel ees, ent söögielamuste kohta tahaks paar rida kirjutada küll. Meeletud kontrastid on võtmesõnaks.
Suur osa menüüst, mida sa tänavalt või kiireloomulisematest kohtadest osta saad, on bagelid, sändvitšid, paninid, burgerid ehk ühesõnaga sai oma 10 eri formaadis. Vahel on siis eri jõledusastmega lihatükid või ainult juust. Paras pahn. Vahel mõne salati või pirukaga näkkas paremini, vahel halvemini, aga kokkuvõttes – ilmetu. Väga ilmetu.
Kuna kohalikud nautisid meid megakogustes hea meelega, siis see on avaldanud mõju tugevalt ka nende mõõtmetele. Mida lõunapoole, seda suuremad. Tumedanahalised kusjuures veel eriti kopsakad, eriti Bahamal.
Haip = lõpuks peaaegu laip
Olete unistanud maailma kuulsaimas restoraniketis Planet Hollywoodis einestamisest? Mmmm… leidke endale mõni päris unistus Meie käisime, kuna NY-s oli meil selle tarvis 10$ sooduskupong, mis vääris kasutamist. Vähemalt arvasime nii. Eino, Gerda sõi lõhet, mis oli suht OK, Gerda paps sõi pastat, mis ka ok. Mina siis mõtsin, et võtaks kohe päris ameerika burgeri. Kuulu järgi pidid need suured ja head olema.
No halloo, nii rõlge maitsega kanaliha, mis seal vahel oli, polegi saand. Meie Hessburgeri burksid ja wrapid on isegi märksa maistvamad. Mac vbl ka. Ühesõnaga – kuiv ja kahvatu liha, mingi eriti odav kahtlase maitsega juust (nad ise nimetavad seda swiss cheese – shame on them!) ja selle ümber magus (!) sai.
Hiinakas rokib, tervislik rokib
Muidugi, kui tahta soodsalt süüa ja maitsvalt, ei saa hiinakate vastu suurt miski. Hind tuleb inimese kohta vbl isegi soodsam kui mingit saiatükki närides, aga maitse palju rikkalikum ja kõht pikaks ajaks täis. Mitu korda mekkisime hiinakat, kahel korral kolmest oli väga hää.
Aga vat Richmondis saime hea toidu peale. Meie host Kat on väga tervisliku eluviisiga ja armastab värsket, kerget toitu, eelistatavalt mahetoodangut. Teadis õigeid kohti, viis meidki sinna. Maitsed olid ikka maitse moodi. Meile läks kõige paremini peale koht, kus said ise u 30 ainest salati kokku panna. Ise valid, mida ja palju paned, ise valid kastme peale. Maksad massi pealt. Kreatiivne, tervislik, maitsev. Pealegi – siis on ise tehtud, hästi tehtud.
Gurmee-elamus Georgetownis
Kõige võimsam toiduelamus tuli Washingtonis Georgetownist. Koht siis prantsusepärane kreperii Cafe Bonaparte (nagu ikka korralikul prantsusepärasel söögikohal kombeks). See oli nii valusalt hea, et ma pärast eine lõpetamist lootsin, et juhtub ime ja mu kõht on 2 ndl täis, et ei peaks ühtegi vähemhead maitset peale sööma.
Sõime muidugi kreppe ja salateid. Eriti super oli eelroog – mingi hõrk krõps õuna ja brie juustuga. See sulas suus. Edasi võttis Gerts mingi täitsa silo salati juustuga, mis oli nii hästi maitsestatud, et hakka või vegetariaanlaseks. Kastmesheffi oleks tahtn suisa kallistada.
Hää söök kui kunstiliik
Mina jätkasin suitsulõhe krepiga, mis oli ka kergelt öeldes vapustav. Peale tegime kamba peale karamelliseeritud virsikute ja jäätisega krepi. Ei pea vist ütlema, et see oli hea… Teenindus oli väga sõbralik, koht ise mõnusalt väike ja mõnsa prantsusepärase vibe`ga. Täpselt selline, nagu ma üht Pariisi head krepikohvikut ette kujutaks.
Jah, hea toidu tegemine on siiski kunst. Lihtsalt see on lühiajaline ja ei jää kestma sajanditeks. Kuid ometi nõuab see kreatiivsust, avatust, laia silmaringi ja annet. Nagu iga kunstiliik. Nii ka kokandus.
Head isu sõbrad. Meile tuntuim kreperii Eestis on „Krepp“ Tartus Rüütli tänaval. Ilmselt saab suurepärase elamuse ka Tallinna Bonaparte`st.
1 vastus so far ↓
henz // aprill 28, 2009 kell 1:50 p.l. |
Aauuuu! nüüd ajasid küll sellise krepiisu peale, et hoia ja keela!
Minu tõsisemad krepielamused olid siis, kui Triinuga kurameerima hakkasin, siis istusime ka pidevalt Grepperie’s. Ehh, romantika maitse