Kuidas minna Richmondist Chicagosse 20 tundi?

Arvate, et kägarkõnnis, autoga, tõukerattaga, häälega? Ei, Ikka lennukiga. Kui sul on reisil kokku 13 lendu, siis mingi statistika ütleks kindlasti, et on kohutavalt suur tõenäosus, et mõni lend lükkub edasi või jääb ära. Bingo!

We did it! Astusime sisse Richmondi lennujaama teadmisega, et 26. aprilli keskpäeval ootab meid ca 2 h 10 sõitu ja jepikaajeee – Chicago ongi käes. Noooot really.

Sündmuste käik selline (algab 26. aprillil, kellaajad ligikaudsed)
1) 11.15 saabume lennujaama. Ekraanilt selgub, et lend edasi lükatud.
2) 11.30. Pärast check-ini selgub, et viivitus on 1 tund. Pole viga. Ennegi nähtud. Põhjus – halb ilm ja äikesetormid.
3) 30 min hiljem tuleb teada, et lend on tühistatud. Juba on viga. Seda pole enne näinud. Seisame sappa, et selgust saada. Ma olen ainsas lennujaama poes läbi vaadand juba 3 reisiajakirja.

4) 30 min hiljem jõuame leti äärde, kus laadnad kuubalased meid siis aitama asuvad.
5) 13.15. Kulub veel palju aega, et arvuti näitaks pilti – esimene võimalus otse Chicagosse saada on 27ndal kell 4.45 õhtul. Olgu veelkord toonitatud, et leti taga seisame ca kl 1.15 pärastlõunal (26. aprill).
6) Mida kurat nüüd teha? Sõber Andres ootab Chicago lennujaamas. Meil on hotell, meil on plaanid, meil on… sitt seis.

7) Ikka ca 13.30. Näeme, et 26ndal läheb Chicagosse veel 5.25 õhtul ka lend. Eheee – see on välja müüdud. Ja mis mõttes ei saa kuidagi Chicagosse? Hakkasime siis nõudma, et sõidutagu meid vähemalt mõnda suurde linna, sealt on Chicago lende rohkem.
8) Diil sai siis selline – lendame 26nda õhtul NY-sse. Jah, trikk oli ka sees – ka sinna ümberistumisega Philadelphias. Ja siis edasi 27nda hommikul kell 6.00 hommikul Chicagosse. Kuid, enne seda pannakse meid 5.25 Chicago lennu ootelele. Kui sinna mahub, on kõik OK.

9) Ca kl 16.00. Nii, selgub, et ka kl 5.25 lend hilineb. Kuid – lõpuks vaid 30  min hiljem see ka tuleb. Meis tärkab lootus. Nüüd olen läbi vaadand juba ka ajakirjad Maxim, CQ jm, mis rubriigis „meestele“. Lisaks kõik reisiajakirjad.
10) 17.45. Seisame sabas, vesistame, kui inimesed Chicago lennuki pardale lähevad ja justkui lenujaamatädide jutust saame välja lugeda, et vbl me siiski mahume lennule. Sest enamasti jääb ikka keegi lennule tulemata. Nii, ja tulemus: „Wi häv 48 siits full on the plain, but there are 50 places. Sorry, bat those two siits are broken… we kännott let you in“. Argghhhhh… kuda-kuda? Mis mõttes?. Niimoodi maha jääda… Püüame küll vaikselt mõista anda, et võime ka katkisel toolil istuda, aga see ei lähe loosi.

11) 18.10. Käivitub avariiplaan Richmond-Philadelphia-NY-Chicago. Mul on varsti peas juba ka kõik Tiger Woodsi pildiga golfiajakirjad seal poes.
12) 23.45. Jõuamegi „õigeaegselt“ NY-sse. Kuna hotelli pole mõtet 5 tunniks võtta, siis veedame öö lennujaamas.

13) Kl ?. Võrrandisse on jäänud veel mõned tundmatud – kas 27nda hommikul on ilm Chicagos nii hea, et saab sinna lennata? Kas kindlustus maksab meile kinni Chicago hotelliöö, mis jäi kasutamata, aga mille eest raha võetakse? Kas kindlustus maksab kinni need 9-taalased järjekordsed lennujaamamaitsega kakukesed? Kas marsil on elu? Kas kana oli enne muna? Kas sigarett on külm- või tulirelv? Kas vennad Juhansonid on UFOd? Kas moos pannakse kommi sisse või komm moosi ümber? Kas…, kas…?

NB! Seda postitust kirjutan ma NY La Guardia lennujaama ainsast 24 h kohvikust 27. Aprillil kl 2-3 vahel varahommikul. Ümberringi on u 10 magavat inimest ja väga unise näoga kohviku müügitüdruk, kes ca 1 piruka või kohvi tunnis müüb. Vot. Kogu lõbu pole veel läbi.