Kuidas suretada ajurakke – american style?

See viimane postitus on pühendatud tervele mõistusele ja inimese vabadusele ise oma õigeid teid valida ja ka vigu teha. Võib-olla olen järgnevas ülekohtune, aga kirjutan siiski. See, milline on vaimne keskkond USA-s, oli tegelt meie jaoks ehmatav. Ei julgeks seal elada.

Nimelt – räägitakse ikka klišeelugu sellest, kuidas usakad on rumalad ja kitsa silmaringiga jne. No see ei kehti kunagi kõigi kohta, ent… seal vist on ikka teatud tõepõhi all. Vähemalt nähakse palju vaeva, et muumaailmlased saaks sellist arvamust kultiveerida.

See on ikka täitsa uskumatu, kui palju sõnumeid ja informatsiooni pidevalt avalikus ruumis inimestele antakse, mis keelab, käseb, juhendab, hoiatab, kutsub üles jne. Kõige kohta on kuskil mingi manuaal, kuidas käituda. Nagu inimestel õlgade peal enam miskit poleks. Common sense on täitsa ära unustatud.

Tule kõnni, tee sporti
No mõned näited. Ok, esimesed on head näited ja põhjendatud. NY-s kutsuti 5-6 eri versioonis inimesi sportima (ehk siis jala käima). Väga popp on korraldada ühiskõndimisi vähihaigete, aidsihaigete jm-haigete toetuseks. Osavõtumaksud lähevad kõik heategevuseks.

Siis oli veel kampaania, et ära raputa väikelast, see saab ajukahjustuse. Ka mõistlik, kuigi kas just ühe kampaania ja paari lausega noored lapsevanemad sellega ära veenab. Ja siis ka muidugi klassikaline „vabane tselluliidist“ reklaamindus. Kevad ikkagi ju:)

10 sõna ütleb rohkem kui üks pilt
Mis veel – see info, mis mujal maailmas tehakse selgeks pildiliste või skeemidega või märkidega, on USA-s alati kirjutatud tekstina. Imelik ja segadust tekitav, eriti eurooplasele. Londoni Heathrow lennujaamas oli kõik lihtne – transiitlendudele pääsemiseks tuli jälgida lillat joont, välja pääsemiseks kollast.

USA-s oleks sama asja piltlikult öeldes seletanud kaks teadetetahvlit iga 30 m tagant ja siis hoolsad tädid, kes oleks sulle öelnud pidevalt „transit flights“, et sa õnnetuke ikkagi ära ei eksiks (kuigi jalutad 100 m sirges ühesuunalises koridoris) ja „watch your step“, sest kindlasti oleks kuskil olnud mõni 5 cm kõrgendik põrandal, mille taha sa jumala eest koperdada ei tohi.

Parkida võid, aga…
Igasuguste märkide ja siltide all on veel 2-3 täpsustavat, kitsendavad teadetetahvlit. No kamoon. Eriti hull on parkimine – sa pead keset tänavat seisma jääma autoga, et kõik sildid läbi lugeda ja teada saada, et täna kella 15-16 sa just tegelt ei tohi parkida, kui sa just pole nt lähedalasuva kooli õpetaja või liikumispuudega või whatever või kui vihma sajab või kui on „emergency“:)

??? Mismõttes?
Jah, minu absoluutne lemmik sotsiaalreklaam/kampaania oli metroos, mis kirjeldas, kuidas avada kodus aknaid nii, et lapsed sealt välja ei roniks/kukuks. Kas teadsite ikka, et kärbsevõrk on kärbeste jaoks ja need lapsi kinni ei pea? Ah teadsite! Oi, aga kuidas, millest selline kuldne loogika:) Vaadake näidet siit kõrvalt.

Teine lemmik oli see, et tänaval oli kampaania „ära ütle teistele halvasti“. Näide on siis cheerleaderiga, keda stereotüüpselt rumalateks peetakse. No kõige laiemat naeru siukse kampaania peale lasevad need, kes reaalselt siukseid asju ütlevad. Kindel see. Huvitav, kas nad midagi kodusest kasvatusest on seal kuulnud.

Näiteid oli veel ja veel – kümned eneseabiõpikute ja DVD-e reklaamid, toidulisandite reklaamid, telepoe spordimasinate reklaamid jne jne. Ja siis tervis ja „steriilse keskkonna“ hoidmine on väga teema. Seagripist räägiti kogu aeg uudistes, kusjuures sellises vormis, mis just külvab paanikat.

Kas mõttelaiskus toodab juhendeid või vastupidi?
Me nüüd ei jõudnudki lõpuks päris arusaamiseni, et kas kohalikud on veidi rumalad ja abitud, et neid peab kogu aeg juhendama või on nii, et neid on kord hakatud kampaania korras ja järjekindlalt suunama ning seetõttu on oma mõtlemisvõime stand by režiimile pandud. Ükskõik kumba pidi see on – kui sinna nõiaringi satud, on mandumine vist paratamatu. Tugevad natuurid siiski vast pääsevad.

Juhendi järgi elatav elu
Ma vist ei suutnud kogu selle keskkonna kurioossust ja kitšilikkust edasi anda, aga no puhas huumor. Aitäh nendele jõududele, kes meid Euroopasse sünnitasid:)

Aga no mis seal imestada, kui kuni 12-aastased ei või minna tänavale ilma lapsehoidjata (meil käivad siin sama vanad juba teises linnas ise bussiga või isegi välismaal), tohivad esimese õlle juua 21. aastaselt ja igas osariigis on palju väga –väga jaburaid ja naljakaid seadusi. Ja vähemalt osad neist peavad veel USAt liiga liberaalseks. Biscuits;)

Pikapeale muutub tüütuks ka see usakate võltsviisakus „excuse me“ ja „sorry“ ette ja taha ka siis, kui tädi plaanib sust mööduda aga on veel 2 m kaugusel. Ja siis see small talk ja tsitt tsätt, mille sisu tegelt su vestluspartnerit väga ei huvita. Lihtsalt räägib eetri täiteks ja küsib. Eestlasele, kes tuntud oma vaiksuse poolest, väga harjumatu.

Reisimine teeb meid paremateks inimesteks
Mis siis kokkuvõtteks: jah, see oli äge reis. Jah, see oli ka väsitav seetõttu, et tegime 15 lendu 22 päeva jooksul. Paluks mulle mitte lennukeid näidata. Ja kodus on ikka super olla.

Perenõukogu leidis üksmeelselt, et kolm suurimat elamust olid delfiinidega ujumine Bahamal, Evergladesi rahvuspargiga tutvumine õhupaadil/veekopteril ja Bahama inimesed ning õhkkond.

Kui kedagi huvitav eelarve ja muud korralduslikud/asjalikud faktid või soovitused, siis võime juba väiksemas seltsis täpsemalt rääkida. Usutavasti sügisel on järgmise seikluse näol lisa oodata:)