Muuzõka ja gurmaania Chicagos

No Chicagos olid ehk elavaimad hoopiski muusikalised elamused. Kuna Chicago on bluesipealinn – ja ega ta jazziski papist poiss pole – otsustasime teemakohaseid kohti külastada. Nendes kohtades või nendega seonduvalt ka mõningatest maitseelamustest veel.

Bluesilegend 5 meetri kaugusel
Chicagos on oma 4-5 bluesiklubi, mida peetakse „legendaarseks“ ja „maailmakuulsaks“, kus mänginud muusikastiili parimad pojad. Muidugi oleks klassika olnud minna sinna kluppi, kus Al Capone käis. Meie valisime klubi, mille nimeks Buddy Guy Legends.

Andkem meile andeks meie harimatus, kuid klubi omanik Buddy Guy olevat sulaselge bluesilegend, võitnud posu Grammyisid ja puha. Härra tuli kontserdi lõpus ka ise lavale ja esitas jupikese ühest oma hitist, rüübates salmide vahele veidi konjakit. Rahvas hullus. Seintel oli veel igast ajaloolist stuffi bluesilegendide ja Buddy Guy kuulsa mineviku kohta.

Väga ehtne elamus
Muidu esines aga klubis kooslus Big James ja The Chicago Playboys. Ojaa, saund oli äge ja elamus täitsa kaif. Väga kepsaka liikumisega bändimehed olid ka, eriti bassimees hööritas end hoogsalt. Ja sündivend. Laulja nägi välja täpselt siuke nagu Bonzo, kui ta tumedanahaline oleks.

Kogu see atmosfäär oli täpselt selline nagu olen filmide põhjal ühes ameerikalikus bluesiklubis ette kujutand – koht veidi kulunud, kuid mitte päris urgas, ülbed tursked turvamehed, vähene valgus, väike lava ja lauad lava ees, laval elav muusika mustade meeste esituses. Tase. Meile meeldis.

 

Jazz saksistaari esituses
Nii, ja paar õhtut hiljem käisime live-jazzi lokaalis Andy`s Live Jazz. See oli ka täpselt siuke koht, nagu jazzikohana ette võiks kujutada. Lauad lava ees, õhtusöögid-veinid, ka suht õdus koht, kuigi inimesed ei tundnud end nii vabalt kui eelmises kohas. Teatud elitaarsuse mekk oli mann, mis ei meeldind. Me olime seal kõige nooremad kuulajad muide.

Frank Catalano Band esines. Frank-poiss ise on üks kaasaja kuumemaid saksivendi, kes muuhulgas tuuritanud koos Santana ja Jennifer Lopeziga. Mängis hästi küll. Kogu bänd improviseeris nii, kuidas jõudis. Eriti hull mees oli tegelt trummar, kelle käed liikusid nii kiiresti, et mingit täpsemat liikumise suunda ja tehnikat oli võimatu tuvastada.

Õhtud ja söögid
Eelmise jazzijutu jätkuks seda, et võtsime veits õhtusööki ka tolles paigas. Kõige ületamatud roog seal oli siiski Brie juust puuviljadega. Lisaks mekkisime veel Prantsuse sibulasuppi, mis rohkem oli küll saia- ja juustusupp, kalmaarirõngaid. Muidugi veits maiusi ka.

Juustukoogihiiglased ja tundmatud kalad kõhus
Meie üheks söögielamuseks oli American Cheesecake Factory ehk siis juustukookide maailm. Jaa, kui tahate suurt koogitükki, minge sinna. Sellest saab kõhu lausa täis. Umbes 2 x suurem, kui siinmail on suur koogitükk. Vahukoort ka mitme mehe eest peale lastud. Sealsed juustukoogid on muide tunduvalt kreemisemad kui siinsed. Kohupiimaga kaugemad sugulased ühesõnaga. Aga head olid, kuigi nii suure massi peale lähevad lõpuks läägeks kätte ära.

Minu sünnipäeva tähistasime sushi söömisega siukses kohas nagu SushiSamba, mis on brasiilia ja jaapani köögi seguresto. No ma Jaapanis mittekäinuna ei oska roogade autentsust hinnata, aga väga värske ja nämma kraam oli küll.

Kõik meriolevused toodi väga värskelt, et mitte öelda naturaalselt ja toorelt lauda. Tuvastada õnnestus maki seest või suupistevaagnalt lõhe, tuunikala, angerjas, kalmaar. Ülejäänud olevused jäid saladuseks. Kokkuvõttes muidugi megahea. Meremaitseline.

Ei saa me läbi Macita
Sotsioloogilise eksperimendina külastasime ka McDonaldsit ja Burger Kingi. No mis sa ikka öelda oskad. Salatid on mõlema paiga parim osa – nendes on kasvõi veidike värskust säilinud. Jätavad peaaegu mulje, et see söök võiks tervislik olla.

Sealse MCDonaldsi kiituseks tuleb aga öelda, et burgeris kasutatav sai on küll märksa värskem ja meeldivam kui siin. Võib-olla on isegi alla 1 kuu vana, kui meie omad tunduvad siin vähemalt julge 0,5 aastat külmikus seisnud olevat:)

Tallinna vee kiituseks
Ei saa mainimata jätta, kui õnnelikus kohas me elame. Tallinna kraanivesi on ikka täielik ekstraklass võrreldes sellega, mida saab USA-s ja Bahamal. Seal on mingi räige kloorimaitse juures. Või siis torumaitse. Kohalikud küll väidavad, et kraanivesi on joodav, aga no ma julgen kahelda. Midagi seal laevasõidul räägiti ka, et mõnes kohas on vesi korduvkasutuses, et korjatakse suurem pläma välja ja siis… go torudesse tagasi…

Jooge Eestis kraanivett ühesõnaga, kel väga vanad torud pole.