Kõrb, paks ajalugu, ilusad ilmad – Iisrael!

Nii-nii! Sai käidud sedakorda Iisraelis. Sihtkoht sai valitud välistamismeetodil: Vahemere kant – praegu liiga külm, Kanaarid – polnud piisavalt head pakkumist ja piisavalt sooja ilma, Egiptus – no ei tõmba. Seega – õnneks hakkas Horizon Travel Eilati lennutama. Go!

Iisrael on teada tuntud ses osas, et välisuudistesse jõuab ta päris tihti ning märksõnadeks seejuures on Gaza sektor, Jordani jõe läänekalda alad, konfliktid, juutide-moslemite vastuolud, terroriaktid, Iraani ähvardamine sõjaga jne. Ausalt öeldes see isegi väga ei hirmutanudki. Praegu on seal ju rahulik. Ja oli meie sealoleku ajal ka. Iisraeli militaarsusest ja turvakontrollist kirjutan kohe ka eraldi. Täitsa tore koht on.

Ui, kui soolane
Novot, peamised asjad ennekõike. Surnumeri oli päris selline imelik lombike, nagu pildi pealt head sõbrad ja telekas enne näidanud olid. Ja päriselt ongi nii, et paned ujukad selga, pistad varba vette, väristad oma pekikesi, sest ikkagi tundub vesi pisut külm, võtad end kokku ja astud vette. Kui vesi ulatus juba pihani, lased end vees istuli, tõstad jalad ja – hoplaaa, jääd vee peale püsima. Ajad end sirgu ja ulbidki rõõmsalt vee peal. Now I get it, kuidas Jeesus vee peal sai käia:)

Surnumeres soovitati ulpida korraga 15-20 minutit, sest nii on tervislik. Pikemalt läheb juba kraam tiba kangeks. Mõjub hästi nahale ja eri tervisehädadele, kui end sealse mudaga kokku määrida, et veel parem su ihule. Meie ulpimine oli hommikul kl 8.30, mistõttu tundus suplus veidi külm.

Kui Eestimaal on meres soolasisaldus ca 2,5%, siis Surnumeres 31%, kohati isegi 33%. Mis veel põnev – see on maailma madalaim paik – järv asub 400 m alla merepinna! Mõtlemapanevad faktid seega. Ja – paraku-paraku kuivab Surnumeri iga päevaga järjest kokku. Numbrid ei meenu, kuid üsna kiiresti. Surnumeri on ka majanduslikult Iisraelile oluline – soola- ja soodatootmine, erinevate väetiste- ja kemikaalide eksport toovad maale rikkust. Ained ise pärit Surnumerest endast.

Jeruusalemm – püha linn
Iisrael on tervikuna ajaloost paks. Piiblilugu, jah muidugi. Kirev juudi rahva ajalugu ja vintsutused. Ka seda. Suurte religioonide  – islam, judaism, kristlus – sünnipaik. No Jeruusalemm muidugi. Meie retk viis meid piibli sisu ning Jeesuse saatusega seotud paikadesse Jeruusalemmas. Õlimägi, Püha haua kirik, nutumüür jne.

Esmalt on vaade Õlimäelt Jeruusalemma vanalinnale ja siluetile muidugi vinge. Mošeed, sünagoogid, katoliku kirikud, iidsed linnamüürid, kitsad tänavad, mägine siluett. Võiks pikemaltki jälgida. Kui just postkaardimüüjad seda vaadet aktiivselt ei häiriks – Herusalem poostkards, only one dolar. Tšiip!

Soov nutumüüri prakku surutud
Nii mõnigi pilt jääb mällu ka Püha haua kirikust. Esiteks on see tohutult suur ja sopiline, pakkudes palvetamispaiku eri uskude ja usulahkude esindajatele. Turiste oli palju, eriti venekeelseid. Enim sooviti näha muidugi Jeesuse matmispaika.

Ja muidugi nutumüür. Seal on levinud tava kirjutada paberile väike soov ja panna see müüril mõnesse prakku. Siis pidi täide minema. No muidugi korjatakse need kirjad sealt ära ja ei tea, mis neist edasi saab. Aga loota ju ikka võib. Paotasime meiegi oma soovikese Gerdaga sinna. Eks näis, kas ka täitub… Nutumüüri ääres oli muide vaid ca 1/5 eraldatud naistele, kus oli kõvasti tunglemist. Mehed said kõvasti oma müüriosas laiutada.

Pulbitsev linn
Kokkuvõtteks, ilmselt oleks Jeruusalemm jätnud hoopis sügavama mulje siis, kui minul ja religioonil oleks tihedam ja sügavam side. Siiski on minu suhted usuga leiged (aga respekteerivad) ja nii oli Jeruusalemm siiski vaid üheks üsna huvitavaks välismaal külastatud linnaks. Ei enamat. Aga minna muidugi tasub.

Mõned tähelepanekud ikkagi veel – tänavapilt Jeruusalemmas, eriti vanalinnas ja araablaste kvartalis, on värviline, kirev ja kitsas. Seega, üsna võluv.

“Teine Iisrael”
Päris Jeruusalemma külje alt möödub ka üks teine müür. See müür sümboliseerib paraku Iisraeli tumedamat poolt. Too müür eraldab piirkonna “Jordani jõe läänekallas” sellest ilusast, euroopalikust ja edukast Iisraelist. Peamiselt on see araablastega asustatud ala, kelle elutingimused on hädisemad, kus on palju sotsiaalseid pingeid, mis paraku lahvatuvad probleemidena mõnikord terroriaktide kujul. Kuulsad uusasundused oma kandiliste kortermajadega paistsid bussiaknast täitsa ära. Karm… Ja paraku on Iisraelil veel teinegi sarnane pulbitsev maatükike – Gaza sektor.

Eilat – ei midagi erilist, kuid ometi mõnus
Meie pesitsuspaigaks oli tegelikult Eilat. Esmane üllatus oli juba olnud Iisraeli maandumine – põhimõtteliselt maandati meid keset kõrbe lennujaama, mis umbes Ülenurme jaama suurune. Eeee…? No polnd hullu, tunnike tiirutamist kivikõrbes, mägede vahel ja Egiptuse piiri ääres ning olimegi kohal.

Eilat on klassikaline soojamaa kuurort – suured ja kallid ning väikesed (ja kallid) hotellid, tänavakaubandus ja kohvikud-restod rannapromenaadil, läbipaistev meri ja turistid. Tõsi, vist ikkagi päris tipphooaeg seal polnud – inimesi ülearu liikvel polnd. Samuti on erinev veidi turistide struktuur – venelased, soomlased ja eestlased. Muid keeli ei kuulnud pea üldse. Tubli 80% on muide vene turistid, mistõttu igas kohvikus meie poole ka esmalt russkiis pöörduti.

Kellele Eilat, kellele mitte?
Eilat sobib hästi snorkeldamis- ja päevitamishuvilistele, kes on huvitatud ekskursioonidest Iisraeli peamiste tõmbenumbrite juurde, viitsivad niisama ringi hängida, häid ampse süüa ja näiteks raamatut lugeda. Sellistele “kulgejatele” sobib.

Ei soovita Eilatit ööhuntidele, kelle jaoks peab lõunamaakuurort sisaldama kümneid neoonseid naitklaabe. Eilatis ei tundunud ööelu valik eriti kirev olevat. Ööelu keskendub restodele ja isegi laivis ei pakutud juudimuusikat. Gucci-Mucci, fäänsi-šmäänis noori puhkajaid, kellega tutvusi luua ja “liine ajada”, seal ka pole:) No tõsi, siinkirjutaja jaoks polnud see ka fookuses:) Pigem olid puhkajad seal pered ja eakamad tegelased. Ja need, kellele on paljad, puna-kollased mäed ja roheluse puudumine ebasümpaatsed, ka Eilatile sõrme ei viska. Vist.

Omapärane geograafiline positsioon
Eilatis on tunne veidi kitsas – geograafiliselt on Punase mere ääres Iisraelil vaid 11 km merepiiri. Lääne poole jääb Egiptus, ida poole Jordaania. Ja juba 32 km kaugusel ka Saudi-Araabia. Eilatist väljasõite teha on veidi keeruline, sest Iisrael on piklik nagu sai ning millegi põnevama nägemiseks tuleb sõita tublisti põhjapoole läbi kõrbe.

Kiusatus oli suur külastada nii Egiptust (Taba on Eilatist 4 km) kui ka Jordaaniat (Aqaba oli Eilatist 8 km), need ju ometigi islamistlikud riigid, kes Iisraeli sissesõidutempliga inimese oma maatükile lasevad. Kuid… ainuüksi piiriületuse eest küsiti Egiptuse poolel 270 kr ja Jordaania piiril koguni ca 520 kr. Seega, selle plaani matsime maha. Ega ilmselt ka midagi peale linnukese “olen seal käinud” nende külastamisest saanud poleks.

Ühesõnaga, eestlased on ikka talvereisideks väga kobeda sihtkoha saanud. Vahelduseks Kanaaridele ja Egiptimaale. Seda kinnitas ka 100% täis lennuk. Hinnatase kohapeal on aga küll kõrge, niiet rahakott puuga selga. Kes rohkem kohalikku Iisraeli tahab tundma õppida (Eilat ikkagi turistikas puhtalt), võiks maanduda Tel Avivi ja ringi hulkuda seal, Jeruusalemmas ja põhjapool Haifa kandis. airBaltic lennutab Tel Avivi suht soodsalt mõnikord.

Kui küsse, pane kommentaaridesse või võta ühendust:)