Sissejuhatuseks Londonisse – väike vaasiheide?

Nüüdseks juba ca kuu tagasi sai Inglismaal käidud. Sihtkohtadeks London ja Nottingham, sihtideeks Gerda Hong Kongi päritolu sõbra Florence`i külastamine (ja kohtumine ka teise Austria-perioodi sõbra Charlotte`ga Prantsusmaalt), kes parajasti Nottinghamis õpib. Midagi üliekstravagantset meiega seekord ei juhtunud, kuid mõnus puhkus oli sellegipoolest. Natuke närvikõdi ja veidi ringivaatamist ja meeldetuletus, et vaatamata kõigele on kevade tuleks ikkagi võimalik.

Seda kevade asja võis järeldada selle põhjal, et Inglismaal lund ei olnud, isegi päike paistis ning kraadid olid plussis. Eestlasele märtsikuus täitsa eksootika seda talve silmas pidades. Sügav kummardus tuleb muidugi teha Easyjetile, kes müüs Londoni pileteid 1800 kr eest edasi-tagasi. Igati mõistlik summa ju. Londonisse me saabusime, veetsime seal veidi aega, käisime vahepeal Nottinghamis ja siis jõlkusime ka viimase päeva veel Londonis.

Rongijaama põnevusminutid
Jaa, saavadki jätku meie kuulsusrikkad rongilood. No mitte päris rongilugu, seekord raudteejaamalugu. Alustuseks, olles saabunud rongiga Stansteadi lennujaamast kohtunud Floerence`ga, teinud ära asjakohale “hau aar juu?” energiaringi, otsustasime istuda kohvikusse ja oodata meie neljandat reisikaaslast. Istusime ühte kiirtoidukasse ja hakkasime juttu vestma. Päris rahulik oli, mingid teismelised istusid meie taga ja veel erinevates söökla nurkades, aga täitsa chill oli.

Olime mõned minutid istunud, kui äkki tõusis lärm – üks djuud meie selja taga olnud seltskonnast ja siis mingi teine djuud arvasid, et võiks elu üle diskuteerida. Füüsiliselt. Paar tõuklemist ja… okhooo… üks djuud võttis suvaliselt laualt klaasist vaasi, et olla valmis selle heitmiseks oma vastase poole, taustaks kõlas “What the f***, let`s go outside, hah?”

Pole vist põhjust lisada, et sama riistapuuga varustas end ka teine djuud. Kolmas otsustas haarata kätte tooli. Hindamise olukorda ja jõudsime kiiresti järeldusele, et kui kaugema laua djuud otsustab vaasi visata (mis tundus suht tõenäoline), oleme täpselt selle trajektoorilt.

Kibekiire turvatöötaja saabumine
Õnneks rahunes olukord siiski ilma vaasiheideteta maha – välja nad ei läinud, üks seltskond lahkus, teine jäi. No olgu öeldud, et lahkuva seltskonna ninamees siiski hinge rahustuseks tõukas ümber teele jäänud prügikasti. Meie olime seks ajaks taganenud kõige tagumisse lauda, mis seal kohvikus oli. U 5-6 minutit hiljem saabus siis ka “juba” turvamees, kes hakkas asju tiinekatega arutama. Mõneti päris groteskne, sest härrad olid mustas ülikonnas nagu mõnes filmis:) Kohalejõudmise tempo jättis küll soovida. Nii armas algus reisile, onju?

Tower Bridge`i süvavaatlus
Kuna Florence tunneb end Londonis kui kala vees, oli ta meil tuurijuhiks ja teadis täpselt, millise metrooliiniga ja kuhu sõita. Ega nüüd teab, mis palju sightseeingut me ei teinud. Sedapuhku vaatasime põhjalikumalt üle Tower Bridge`i silla muuseumi. Saime selle kuulsa silla ülemisel tasandil ringi liikuda ja silla saamislugu uurida. See, et Tower Bridge üldse ehitati, oli päris pikk protsess. Ega teda sellisel kujul algul väga ei tahetudki. Käisime isegi masinaruumis silla ülestõstmise seadmeid uurimas, kuid ega ma seda siin praegu kirjeldada hästi ei oskaks, suht keeruline süsteem oli.

Üks meeldejäävaid seik on ehk see, et Tower Bridge ajaloos on ette tulnud olukord, kus üks klassikaline punane kahekordne buss sõitis sillal, kui seda üles tõsteti. Juhil ei jäänud kusjuures muud üle, kui lisada gaasi ja hüpata silla ühelt poolelt teisele – üle jõe. Võttis hoogu, pani bussi gaasi põhja – ja üle ta saigi. Keegi surma ei saanud, vist isegi mõned reisijad olid peal. Päris aktsioonikas seik ajaloost. Suu pani vett jooksma muidugi pildikollektsioon maailma kõige erilisematest sildadest – vähe ei tahaks mõnda neist näha:)

Kiku hõbe inglise pubis
Üks Londoni õhtutest oli “see õhtu”, mida minusugune tipptasemel tugitoolisportlane muidugi hingevärinaga vahele jätab – oli 15. veebruar ja Šmiguni 10 km vabatehnikasõit olümpial. Olin leppinud, et seda ei näe. Kõmpisin mööda Covent Gardeni piirkonda ringi ja tegin aega parajaks, Gerda oli parajasti ühes tantsustuudios “Michael Jacson style” tantsutunnis.

Jalutasin ühest pubist mööda, vaatan – ekraanid pubis. Nojah, raudselt jalgpall. Ei, ekraanist enamus oli valge. Ohhoo… can`t be true – Londoni suvakas pubi näitabki naiste suusatamist. Hüppasin valgusekiirusel baari ja tellisin esimese asja, mis meelde tuli. Õunamahla siis. “Excuse me, what?” ütles muidugi baarman selle peale. Tegi suured silmad ja valas välja. Ma olin pubis täpselt ainus, kes seda suusasõitu vaatas ja täpselt ainus, kellel pinti vedelat leiba nina ees polnud.

Aga suht uskumatu sai teoks – nägin pea kogu võistluse Londoni pubis ära. Ärge tulge rääkima, et Inglismaal ainult jalkat ja ragbit näidatakse. Ja see medal tuli. Lahkusin pubist, hinges oli “inner party”:) Läksin seejärel Hiinalinna kaema, kus tähistati Hiina aastavahetust. Mitte väge punaseid paberlaternaid.

Plaadipoe klassika
Kuna 3/4 meie seltskonnast olid neiusoost, siis muidugi kuulus programmi ka Oxford Street (loe shoppamine). Selgelt liiga palju rahvast liiga kallite poodide ees ja sees tunglemas. Noh, H & M oli muidugi ka. Aga siiski, mind väga ei hõrgutanud see, kuid daamide vastu tuleb siiski viisakust üles näidata.

Nagu Londonis ikka, keskendusin mina muusikapoele ning reisikohvrisse leidsid tee Vampire Weekendi kaks suurepärast plaati, Muse`i uusim album “The Resistence” ja James Morrisoni uus plaat. Jah, ma olen ses osas vanakooli mees, et mulle meeldib plaate osta:) Eriti siis, kui need on ca 80 kr odavamad kui Tallinnas.

Jaapani köök Londoni südames
Peamiseks kulinaarseks elamuseks kujunes ühe Jaapani söögikoha külastamine. Esiteks, see oli koht, kus tuli õues järjekorras seista ca 20 minutit, et üldse sisse mahtuda. See on minu jaoks erakordne, miks peaks selliste valikutega linnas nagu London ootama määrdunud akendega söögika ukse taga. Aga näe pidi. Ja hea, et ootasime.

Teiseks, olid seal suurepärased söögid ja kolmandaks, täitsa hea hinna eest. Kui ma nüüd neid nimesid ka mäletaks, et mida me sõime. Sushid ja makid ja tempurad jms olid kindlasti eri inimestel laual. Lisaks veel Jaapani õlu (joodav) ja eriti hästi maitsestatud teriyaki kala. Kohe – eriti hea oli see. Noja ja Sõbrapäeval olime Mehhiko sööki mekkimas, mis oli vürtsikas nagu tavaliselt. Ja suht nämma, kuigi Tallinna Texase quesadillased on paremad.

Votnii, selline London oli seekord.