Nottingham – poolpaljad plixid ja kõrts kirikus!

See on siis ligi 300 tuhande elanikuga ülikoolilinn Londonist 1,5 h rongisõitu põhjapool. Olgu kohe öeldud, et nägi igati viisakas ja mõnus välja. Jalutamiseks sobib kohe väga hästi – on rohelust (pargid), täitsa arvestatav vanalinn küllaltki põnevate majadega, mõistagi Nottinghami loss, mõned kirikud ja muu taoline.

Robin Hoodi metsad
Õigupoolest on Nottinghami puhul tegemist ikkagi ennekõike Sherwoodi metsade eeslinnaga, kus müttas sadu aastaid tagasi Robin Hood. Käisime meiegi seal jalutamas. Noh, ütleme nii, et siinsetele metsadele vastu ei saanud, küllaltki hõre oli see looduskaitse all olev ala, kus meie jalutasime. Pigem oli Sherwood park, kui mets. Samas oli ta jalutamiseks väga mõnus, sest seal oli puhas õhk – ei hotdogi kõrvetajaid, autosid, prügivedajaid, metroolõhna ega midagi muud säärast. Puhas hapnik. Juba sellepärast tasus minna.

Tegime mõnekilomeetrise ringi, püüdsime vaateid kaamerasilma ning uurimise suurt tamme, mis nimetatud kaitseala auks ja uhkuseks. No oli suur küll, kuigi Otepää suur tamm näeb märksa kepsakam välja.

Sherwoodi sõites panin veel üht asja tähele – elu maal on Suurbritannias vist päris nutuseks muutunud. Sõitsime läbi üsna mitmest külast, kus oli igal tänaval mitu maja sildiga “for sale” ning kohvikute-poodide akende ette olid lauad löödud. MASU on seal vist päris korralikku laastamistööd teinud ning inimesed on linnadesse kolinud. Üsna sama seis, mis meilgi siin mitmel pool.

Kõrts kirikus!
Ahhaa-efektiga nähtusi võis Nottinghamis tähele panne kolm. Õigupoolest – Nottinghami oma on neist vist vaid üks. Nimelt on seal kesklinnas üks küllaltki suur kirik. Florence teatas meile, et teate, seal sees on tegelikult kohvik. See kõlas nii absurdselt, et otsustasime sinna sööma minna. Astud kirikusse sisse ja – palun väga, kõrts, mis kõrts kohe. No mitte päris selline õllest vettinud baariletiga urgas, vaid veidi fäänsim lokaal. Suht kummaline oli ühe vaatega haarata pikka alkoletti, kõvahäälselt vaidlevaid poolpurjakil inglise nolke ja vitraaže Neitsi Maarjaga endise kiriku aknal. Altari asemel oli nüüd küll sohvanurk

Täpselt me aru ei saanudki, et kuidas siis nüüd ikkagi nii, et kirikusse on kõrts tehtud. Lugu on umbes selline, et kogudusel, kes kirikut pidas, ei olnud ühel hetkel enam raha hoonet hallata ja see otsustati ära müüa. Ja no siis mingid krapsakad ärimehed leidsid, et see on ideaalne koht pummeldamiseks. Charlotte ütles, et Prantsusmaal ei oleks selline idee never-ever läbi läinud. Arvan, et isegi usukauges Eestis oleks selline plaan suht kõvasti diskussiooni tekitanud. Aga, ära käisime ja nägime ja maitsesime.

Poolpaljad tshikid tänavatel!
Mingi hetk juhtis meie sõber tähelepanu sellele, et õhtuti, kui tudengid (keda on Nottinghamis tuhandeid) välja prääznikule lähevad, ei pane neiud ka talvel kunagi jopet/jakki/mantlit selga. Kruiisitakse mööda linna ringi ühest pubist teise piduriietes. Noh, et on minikleit või seelik ja poololematu top seljas. Ja that`s it: +3 kraadiga.

Meie põhjamaalased vaid lõdisesime selle peale oma soojades mantlites. Mismõtted nagu? Tippelamuseks oli üks neiu, kes oli otsustanud ka kingad jalast heita ja jalutas müüda veebruarikuist asfalti paljajalu. Hullud, ma ütlen. Peab ikka väga hea soojendusega küte sees olema, et niimoodi külm ei hakkaks Ju seepärast britid viskit toodavadki, või noh, lasevad seda šotlastel-iirlastel tonnide kaupa teha.

Pannkoogijooks peaväljakul
Ilmselt paljud meist käsitlesid kooli ajal inglise keele tundide raames ka briti traditsioone, pühasid jms. Meie vastlapäeva vaste Inglismaal on “Pancake Day”, siis süüakse hulgaliselt pannukaid, aga mis peamine, joostakse pann käes ringi ja püütakse kooki seal peal osava liigutusega ümber pöörata. Jooksu pealt siis.

Nottinghamis sattusime hotspotti – ühel kenal vanalinna tänaval toimus linna tuntuimate söögikohtade personalide vahel pannkoogiteatejooks. Oli siis takistusrada, millest osa tähendas pannukate pildumist “toss and turn” põhimõttel ja siis võimlemisrõngast läbi pugemist, slaalomjooksu jms. Päris lõbus vaade oli. Et aga osa võistlusest oli jooks, siis võitjateks tulid muidugi tumedanahalised toidupakkujad. Vist oli selle toitlustusketi nimi Wagamama, kui ma ei eksi. Igal maal omad kiiksud:)

Võitjatele olid auhinnaks muidugi – pannid! Kui sama tiim ka järgmine aasta võidab, siis nad on ruulinud 3 aastat järjest ja saavad juba mingid ägedamad pannid:) Nii vähemalt päevajuht mikrisse pasundas. Eks me siis hoia neile pöialt.

Mis neil viga on?
Lugupeetud aadlirahvas ise (inglased siis), avasid endast aga mulle sel korral ühe sellise külje, mis eriti vägev ei tundu. Mina, kes ma olen Pärnu laupäevaseid suveöid koos selle võlude ja valudega tunnetanud lausa kümneid, võtan nüüd siiski vaevaks veidi pidutsemiskultuuri teemadel sõna võtta. Muidugi, järgnevat märkust tuleb võtta teatud reservatsiooniga, sest olime ju siiski suurlinnades, kus loomaaed on värvikirev, kuid siiski.

Inglased joovad end suht suurel hulgal lääbakile õhtuti, lärmavad kole palju (täitsa konkureerivad laevadel lällavate sommidega) ja käituvad päris agressiivselt (Londoni postituses üks näide). Kuigi meid keegi ei häirinud, ei saa öelda, et hilisõhtuses Londonis või Nottinghamis end ülemäära turvaliselt saaks tunda. Tuleb suht tähelepanelik olla. Sügisel Eilatis oli märksa mõnusam olla, kuigi seal jalutasid noored promenaadil Kalašnikovidega ringi:)

Kusjuures, veel eriti lääbakil ja lärmakad on tütarlapsed, kelle samm käib vinka-vonka, kommunikatsioon on suht üheplaaniline (f***, wate you, you mother f*****, hahahaaa jne), aga see eest hästi vali:). Muidugi, ega meie eestlased ka mingi inglirahvas pole, kuid müüt “pikkade traditsioonidega väärikast aadlirahvast” purunes küll minu jaoks sedapuhku. Ilmselt maal lossidel on sellised eksemplarid veel olemas, kuid rohkem jäid silma selliseid kujusid, kes figureerivad inglise jalkafännidest pajatavates dokfilmides. Siuke gängi värk nagu tundub olevat.

Ah et kas meie ka peol käisime? Ei käinud, rohkem vestlesime elust ja ilmast kümnete eri nurkade alt. Promosime sõpradele Jaanipäeva, et nad ikka meile külla tuleks, püüdsime kama kirjeldada ja veetsime niisama mõnusalt aega.

Inglismaa on hea mõõdukas kogused, ma ütleks. Tahaks edaspidi seal minna veelgi enam maale, Londonist kaugemal olevaid piirkondi külastada. Näiteks Šotimaad.