Kreeta – kahe suupoolega nautimiseks!

Kreeta on üks tore saar. Päikeselise ja lõõgastava puhkuse tarvis veel eriti. Ma arvan, et reisiajaga sai kümnesse tabatud, sest kõik, mis sai olla roheline ja õitseda, seda ka tegi. Augustiks oleks vist kõik kõrbend juba. Paar muljet ka.

Hersonissos ja meie “kodukülad”
See oli siis linnake, kus Estour meid paigutas. Esiti ehmatas meid see, et meie mõnus hotell asus poole tunni mäkketõusu kaugusel kesklinnast. Suht vaevaline +30 kraadiga. Samas korvas selle sulnis vaade hotelli all olevale oliivisalule, linnale ja merele.

Hotell asus siis mäeküljel olnud külade Koutulufari ja Piskopiano vahel. Suurepärane ümbrus söögisõpradele, sest külatänavad olid restorane ja tavernasid täis. Eks meiegi seal mekkimas käisime. Lisaks siis kitsad üles-alla külatänavad. Täitsa sulnis.

Hersonissose linn ise on siuke klassikaline turistikas – suured hotellid, ülehinnatud restoranid rannapromenaadil ja sealsamas ka neoonsiltidega ööklubid. Linna lõpus läks ka juba Subway`ks ja McDonaldsiks kätte ära. Ööelu olevat kirev, me ei proovind. Aga nagu ütles tabavalt keegi Tripadvisoris, siis “kui keegi üritab sulle müüa Hersonissosesse puhkust “rahulikus kalurikülas”, siis ära usu.” See on pigem noorte peosõprade kuurort. Muide, suur õlu ehk 0,5 l maksis 2 EURi. Tartu hinnad.

Aaa, väga huvitav oli see, et vähemalt Hersonisson on mingi hollandlaste meka – kõik kohad madalmaade turistasid täis, sildid tihti hollandikeelsed ja ka pöördumised kohalikelt hollandi keeles. Ei teagi, miks just see koht neid nii ära on võlunud.

Jackpot – autorent
Kellel on load ja vähegi “mune” mägedesse autoga tiirutama minna, siis soovitaks soojalt. See on jackpot saare paremini tundma õppimiseks. Me tuuritasime autoga 2 päeva – ühel päeval itta ja teisel lõunasse ning läände. Saime kahe kaareisijaga diilile, et rendime masina nelja peale. Tuli väga soodne. Ja Nissan Tiida oli autona ka päris hää.

Kreetal tehakse palju “lätlast!
Aga liiklus – jummalast normaalne. Eriti võrreldes Sitsiiliaga. Aga arvestada tuleb sellega, et kohalik suurima maantee liik – national road – ei tähenda 4 rida 130 km piiranguga kiirteed. Vaid enamasti ikkagi mõlemas suunas ühte rida, max 90 km tunnis. Ja tegelikult tähendas see tihti hoopis seda, et “kiirtee” on u 40 km/h kulgev teekene keset küla.

Harjuda tuleb ka sellega, et seal sama traditsioon, mis Lätis – aeglasem hoiab teeserva, ühe jalaga üle äärejoone, et kiired mööda saaks ilma sinu taga passimata. Ehk siis tavaline on see, et kõrvuti võivad sattuda 3 autot – 2 ühes ja üks teises suunas.

Hania – väga sulnis linn
Hania on kõige idapoolsem Kreeta neljast piirkonna pealinnast. Väga mõnus ja chill linn – hea jalutada, merd vaadata, ka šopingufännid ei jää hätta. Veits kahju isegi, et saime seal vaid paar tundi veeta. Aga tasus ära.Samas oli see kuidagi tuttavlik – meenutas natuke Rhodose linna ja Syracusat ja vist Konstanzi ka.

Teel Haniasse käisime ka muuhulgas ainsa Kreeta järve ääres – Kourna järv. Austria oma mägijärvedega tuli meelde. Päris kena, isegi vesijalgratta sai laenutada.

Mõnusad mägikülad
Teisel päeval hakkasime mäkke ronima. Nimelt on ida-Kreetal mägede vahel üks suur tükk lauskmaad (Lassithi platoo), kus käib kõva põllumajandus ja mis on üldse ilus vaatepilt. Mõnusasti on tee ehitatud nii, et seal platool saab läbi kohalike armsate ja stiilsete külade u 20 km ringi teha. Tumedates kitlites vanaemad istuvad majade ees, lapsed jooksevad mööda tänavat, tee käib sinka-vonka kitsa paelana majade vahelt nii, et vastutulevat autot enamasti ei näe. Tasub kindlasti sõita – esteetiline nauding avaratest vaadetest ja rohelusest on ka garanteeritud.

Pärast alla veeremine Agios Nikolaosesse oli päris kepsakas. Meie reisikaaslased olid nimelt eelmisel õhtul kokse manustanud ja selle tulemus sõidupäeval oli see, et tegime kokku tubli 5-6 oksendamispausi:) Siit siis moraal – kokteilide ja raki joomine tasub jätta mägedes sõidu lõppu, mitte teha seda enne. Aga meil Gerdaga oli see-eest väga hea olla.

Agios Nikolaos, Ierapatra
Põrutasime uudistama veel kahte linna – Agios Nikolaost, mis on taas üks keskusi saarel. Turiste täis ja mõningate heade vaadetega, aga no ei midagi erilist võrreldes Haniaga. Ierapatra oli päris nutune, seal oli põhimõtteliselt igal sammul tunda, et “the season start 1st of June”. Ei midagi silma rõõmustavat ka, ei saagi aru, miks giid meil sinna soovitas minna…

Laevasõit pidalitõbiste saarele
Ühel päeval võtsime ette laevasõidu Spinalonga saarele. See on väike saar Agion Nikolaose ja Elounda lähedal, mis “omas vanasti strateegilist positsiooni”. Veneetslased leidsid, et hea koht kaubavahetuse korraldamiseks ja kaitsekindluse ehitamiseks. 1669 (vist oli). aastal leidsid türklased, et see on nüüd nendele sobiv kohta kauplemiseks ja oma valduste kaitsmiseks ja kihutasid veneetslased sealt välja. Jutu järgi tegelt torkasid lihtsalt kõik saareelanikud surnuks.

Rahapesumasinad on tegelt ka olemas
Ja kuskil 19. sajandil, kui see kindlus enam kaitseväärtust ei omanud, sai tast pidalitõbiste saar. Sinna nad suunati/suundusid elama, et mitte teisi nakatada. Kaubavahetus mõne km kaugusel oleva mandrirahvaga küll käis, aga see oli ka kõik.

Kõige põnevam leid on see, et saarel oli rahapesumasin, mida kasutati raha kuumutamise ja pesemiseks, et kaubavahetuse käigus pidalitõbi kaupmeestele ja sealt edasi mandrirahvale ei leviks. Olgu öeldud, et rahaks oli tegelt siis väärismetalli kamakas. “Pesti” teda veidi ja siis kaupmees tuli ja võttis tüki endale ning jättis samma tuppa kauba asemele.

Süüa nad teha oskavad!
Ilmselgelt ei ole reisid koht dieedi pidamiseks. Vähemalt minu arvates, eriti siukses kohas, nagu Kreeta, kus süüa tehakse eriti magusatest viljadest ja värskest oliiviõlist. Ma pole väga tihe lambaliha sööja, aga Kreetal võtsin kaks korda ja maitses paganama hästi. Pehme ja mahlane ja klassikalist “kasukamaitset” polnd ollagi.

Eelkõige Gerda testis mitmes kohas Moussakat – hakkliha-kartuli-suvikõrvitsa vorm, mille peal munast tehtud kate. Väga mõnus vormiroog, aga Gerda ütles, et Rhodosel oli parem.

Viljafännide paradiis
Eraldi teema on muidugi puu- ja juurviljad. Oli just parajasti selle aasta esimese apelsinisaagi aeg = hunnikutes apelsine 60 eurosenti kilo igal tänavanurgal. Põhimõtselt oleks võind seda apelsiini viljaliha Eestis Se müüdavate apelsinide peal magusainena kasutada. Võite ise arvata, kuidas värskelt pressitud mahlad maitsesid:) Ja ilmselt sõin ma Kreetal elu parimat sibulat – lausa kergelt magus ja mahe, samas ikkagi sibulale iseloomulik. Oliividest ma parem ei räägigi.

Maiusesõpradele. Magusroog Kreetal – mesi on su nimi. Kõike, mida saab, kastetakse mee sisse – alates jogurtist, lõpetades küpsetistega. Kõige parem oli “ingli juuksed” ehk kantaifi, mis oli siis piruka moodi asjandus, kus natuke saialist ainet ja mille sees on mee-pähkli segu. Serveeritakse jätsiga.

Kogu reisile lisas vürtsi ka see, et sai koos kohalike kelneritega suurelt ekraanilt Eurovisioni vaadata ja naerda. Serblasest kelner polnd rahul Serbia looga, kreetalane Kreeka looga jne. Nalja kui palju.

Kõike kokku võttes – lõõgastus parimas vormis. Inimesed on rõemsad ja rahulikud, päike paistab, muusika on hea, toidud maitsvad ja kohalikud liiga pealetükkivad pole.