On siis kriis Kreekas või ei ole?

Selle kriisi ja rahapuudusega on nii ja naa. Mandril, täpsemalt Ateenas, on vist asi hapu, aga Kreetal küll kollapsit näha ei olnud. Küll aga võis seal näha erinevaid põhjuseid, miks neil majandus viltu veab ja üldse igasugu kurioosumeid. Pildid pole teemakohased, vaid lihtsalt illustreerivad klõpsud.

Lühikese sütikuga onu lennujaamas
Mingit rahapuudusest tingitud stressi kohalike seas igatahes ei paistnud. Ainus närviline kohalik oli Iraklioni lennujaamas turvakontrollis. Mingil onul sõitis katus totaalselt ära – hakkas seal kisama ja käega vastu turvaseadme linti taguma. Aga noh, teised tavad, teine temperament.

Kui meil oleks selle peale ammu G4S-i “turvatöötaja” (üldjuhul 150 cm harjavarre kehaehitusega noormees või mõni priskem mammi) kohale ilmunud ja onu “rahustama” hakanud, siis seal ilmus üks G4S-i onu välja küll, aga vaatas pealt, kuidas klient end välja elas. Lõppkokkuvõttes midagi ei juhtunud, vana vandus, aga võttis oma asjad kastist välja ja läks lennukile:)

Auhinnatud kolelennujaam
Eks mõneti võis härra pahameelest aru saada – see on ülekaalukalt kõige ebaratsionaalsem lennuväli, kust me lennanud oleme. Iraklioni oma siis. Üks reisikaaslane, kellega auto rentisime, teadis rääkima, et see lennukas on suisa mingi auhinna saanud kui maailma kõige koledam lennujaam. Seni kogetute hulgas on vast tõesti jõledaim.

Ebaloogilisusest rääkides. Nii, tuled jaama, leiad ekraanilt või giidi suu läbi õige leti, mille taha järjekorda võtta. Jõuad pärale – vaadatakse passi ja antakse pardakaart. Kui tavaliselt annad siis ühtlasi ära ka oma pagasi, siis siin lihtsalt ei lähe. Võtad sisse koha järgmises järjekorras. See viib masinani, mis valgustab läbi ja neelab alla sinu kohvri. Iga masina juures seisab tubli 2-3 tähtsa näoga kreetalast ka.

Hulk küsimärke silme ees
Siis on aeg ise turvakontrolli läbida – vaatasime, et kohvrimasina juures on turvakontroll. Eeei, nii lihtsalt ei lähe, kuigi silt näitas, et meie väravasse minekuks tuleb sellest turvakontrollist minna, suunab tädi meid kaugele edasi. Järgmisesse. Nii, kena, jalutame terminali teise otsa, läbime kontrolli ja hakkame oma “Gate 5-i” otsima. Ja no muidugi asus see täpselt selle turvakontrolli ukse taga, kust meid edasi suunati. Armas.

Ja veel üks põnev asi, selleks ajaks, kui ekraanil oleva info järgi oleks pidanud boarding hakkama, hüüti valjuhääldisse juba “last calli” meile. Kõik algas pihta tubli 15 mintsi enne plaanitut. See on päris tavapäratu meie kogemuse põhjal.

Milleks makse maksta?
Nüüd majandusest – giid veidi tutvustas meile nende tavasid ja uurisime ka ise. Kuskilt enne reisi lugesin, et 45% Kreeka tööealistest inimestest saab riigilt mingit toetust. Mitte väike koormus riigikassale.

Aga lisaks sellele on kreetalased ka väga vilunud maksudest kõrvale hoidjad. Kaardiga sai maksta üksikutes kohtades, enamus tahtsid kõik sulli saada. Ja suht lõdvalt võtsid ka asja – tihti mingitest sentidest ei hoolinud ja vahel üldse arve ei tahtnud saabuda kliendini:)

Tšeki andmine oli ka selline juhuslik nähtus. Muidugi pidigi enamus turismisektoris pöörlevast rahast olema sula, mille pealt just liiga agaralt maksu ei maksta.

Tulemuseks ongi see, et ega suurt rahapuudust kuskilt paistnud kohalikel:) Nüüd olla valitsus mõtelnud välja plaani, kuidas nutsu rohkem ametlikku majandusse suunata – iga inimene, kes kogub aasta jooksul 4000 EURi ulatuses tšekke ja esitab maksuametile, siis saab maksusoodustust.

Palju “poolikuid” maju
Üks trikk, mida veel laialt harrastatakse, on kinnisvaramaksu eest põiklemine. No tublil kolmandikel majadest turritavad katusest välja metallist torud, mis näevad suht nilbed välja. Point on selles, et kui sul need seal katusel on, siis saad öelda, et maja on pooleli. Ja voila – pooliku maja eest ei pea maksu maksma. Isegi firmade majadel oli kohati nii. Aga no sees elavad inimesed nendes majades rahumeeli – need on tihti kenasti ära viimistletud vägevad villad:) Pole siis ime, et riigil raha otsa saab.

Sotsiaalsed töökohad Kreeta moodi
Tegelt on need seal vist ikka ametlikud täisväärtuslikud ametikohad, aga üsna kahtlase väärtusega. Niisiis, kuidas Kreetal tee-ehitus käib ja kuidas selle raames rohkelt inimesi tööle rakendada.

1. Kreeka taotleb EL-st raha, et teed ehitada. No näiteks 5,4 mln EURi.
2. Oodatakse “parimate tee-ehitusilmade” tulekut ehk et ehitus algab mais-juunis, kui saar on just kenasti sadu tuhandeid turiste täis:)
3. Pannakse üles liiklusmärgid, mis piiravad kiiruse 30-le ja väidavad, et käib tee-ehitus. Mingit ehitust muidugi veel ei käi:) Harjutatakse inimesi mõttega, et kunagi tuleb. Vist.
4. Läheb siis paar nädalat selles olukorras mööda. Vahepeal võib sõpsid politseist saata 30 km alasse trahve korjama, sest sõidab sul jee keegi 30ga kui mingit ehitust ei toimu.

5. Algab tee-ehitus. Tavaliselt üks teepool korraga.
6. Liikluse “efektiivsemaks” reguleerimiseks on ehituseks piiratud ala otstes foorid – punase-rohelise tulega. Noh, nagu meil. Edasi tunduks eskju normaalne, et foor töötab ja ehitajad ehitavad. Noooot really.
7. Foori ees seisab ühes otsas onu luitunud punase lipuga, kes hoiab seda sõitu keelavas asendis – täpselt foori ees. Tema kõrval on teine onu, kes on vist ülemus, sest temal on vile. Kui foori tuli läheb roheliseks, võtab onu nr 1 oma lipu eest ära ja onu nr 2 vilistab, et võib sõitma hakata:) Tee-ehitusala teises otsas on järgmised kaks asjapulka, kes teevad täpselt seda sama.

No võib mõelda, et vbl nad töötavad veel kahes vahetuses, see teeb juba 8 inimesele tööd ja kui on nii palju, siis on neil kindlasti ka veel osakonnajuhata kuskil:) Hoplaa, töökohti jalaga segada.

Ikkagi lõunamaa värk – kultuuride erinevused on ikka üks tore asi. Nende üle saab vist surmani imestada, itsitada, mõtiskleda, imestada ja neid tunnistada-tunnustada jne.