Tahad ka tasuta raamatut?

Petrone Print on üks tore kirjastus, mis kuulsust kogunud ”Minu”-sarja raamatutega, kust saab aimu kaugema ja lähema välismaa võludest ja valudest seal elavate eestlaste silme läbi. Nüüd jagab Petrone tasuta raamatuid - postita alljärgnevad 5 viidet oma blogisse ja saad tasuta raamatu kingiks! Loe reegleid altpoolt!

Ja kõigepealt 5 olulist teadet Petrone Prindilt!
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKUraadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

Seal, kus loksub sinine meri ja kõlab soca!

Väike eputusring. Kevadise Bahama külastamise muljed nüüd ka ajakirjas Estraveller. Lugeda saab siit (lk 40-42) ja leiab paberkujul hästivarustatud kodudest ja Estraveli büroodest.

Bahama = sinine meri, kollane liiv, mustad mehed, roosad, flamingod, hallid delfiinid, rõõmsad näod:)

Varsti tuleb samas ajakirjas ka Chicago muljetest juttu. Need olid ehk isegi mitmetahulisemad.

Võrratu folkimine Käsmus!

Head reisid on needki, mis kodumaal toimuvad. Reisiks füüsilised mõttes oli Viru Folki raske nimetada, küll aga vaimses. Tõelisi muusika- ja tšillimiselamusi pakkunud reis oli küll.

Raske on ühte kõige paremat kontserti esile tõsta – häid oli palju. Tooksin siiski lemmikud, mis eriti meelde jäid.

Pantokraator
See oli reedese päeva peamine etteaste ja vägagi kuulamist väärt. See peab hea musa olema, kui seda kuulates mingid lood ja mõtted silme ees jooksma hakkavad. Põhimõtselt olin ma selle kontserdi ajal lavastaja. Mul tuli täpselt silme ette, kuidas ja milliseid Pantokraatori laule ma kasutaks, kui ma peaksin Kivirähki “Mees, kes teadis ussisõnu” lavastama. Eriti filmina. Need kaks sobiks jube hästi kokku.

Kuidas suretada ajurakke – american style?

See viimane postitus on pühendatud tervele mõistusele ja inimese vabadusele ise oma õigeid teid valida ja ka vigu teha. Võib-olla olen järgnevas ülekohtune, aga kirjutan siiski. See, milline on vaimne keskkond USA-s, oli tegelt meie jaoks ehmatav. Ei julgeks seal elada.

Nimelt – räägitakse ikka klišeelugu sellest, kuidas usakad on rumalad ja kitsa silmaringiga jne. No see ei kehti kunagi kõigi kohta, ent… seal vist on ikka teatud tõepõhi all. Vähemalt nähakse palju vaeva, et muumaailmlased saaks sellist arvamust kultiveerida.

Muuzõka ja gurmaania Chicagos

No Chicagos olid ehk elavaimad hoopiski muusikalised elamused. Kuna Chicago on bluesipealinn – ja ega ta jazziski papist poiss pole – otsustasime teemakohaseid kohti külastada. Nendes kohtades või nendega seonduvalt ka mõningatest maitseelamustest veel.

Bluesilegend 5 meetri kaugusel
Chicagos on oma 4-5 bluesiklubi, mida peetakse „legendaarseks“ ja „maailmakuulsaks“, kus mänginud muusikastiili parimad pojad. Muidugi oleks klassika olnud minna sinna kluppi, kus Al Capone käis. Meie valisime klubi, mille nimeks Buddy Guy Legends.

Chicago – tuul ja bluus ja cool arhitektuur

Nii, reisud selleks korraks tehtud. Nüüd kodus tagasi ja hea võimalus viimased muljed kirja panna. Pärast vintsutusterohket vedelemist Richmondi ja NY La Guardia lennujaamas saavutasime siiski end Chicagosse. Sõber Andres juba ootas.

Kõrrged majad vol 2
Kui me NY-s käisime Rockefelleri Centeri otsas vaadet nautimas, siis Chicagos valisime Hancocki torni. Skyline polnud pilvelõhkujate osas küll nii muljetavaldav kui NY-s, kuid sellevõrra rohkem andis vaatele juurde Michigani järv ja selle äärne liivarand. Vaade igatahes kokkuvõttes kena.

Kuidas minna Richmondist Chicagosse 20 tundi?

Arvate, et kägarkõnnis, autoga, tõukerattaga, häälega? Ei, Ikka lennukiga. Kui sul on reisil kokku 13 lendu, siis mingi statistika ütleks kindlasti, et on kohutavalt suur tõenäosus, et mõni lend lükkub edasi või jääb ära. Bingo!

We did it! Astusime sisse Richmondi lennujaama teadmisega, et 26. aprilli keskpäeval ootab meid ca 2 h 10 sõitu ja jepikaajeee – Chicago ongi käes. Noooot really.

Kas me burgerit oleme söönud?

Vara veel tibusid lugeda, sest Chicago veel ees, ent söögielamuste kohta tahaks paar rida kirjutada küll. Meeletud kontrastid on võtmesõnaks.

Suur osa menüüst, mida sa tänavalt või kiireloomulisematest kohtadest osta saad, on bagelid, sändvitšid, paninid, burgerid ehk ühesõnaga sai oma 10 eri formaadis. Vahel on siis eri jõledusastmega lihatükid või ainult juust. Paras pahn. Vahel mõne salati või pirukaga näkkas paremini, vahel halvemini, aga kokkuvõttes – ilmetu. Väga ilmetu.

Üllatusmuna – Washington

Jep, me saime enda reisiprogrammi boonuslinna. Washington on Richmondist vaid 2,5 h sõidu kaugusel ja Kat otsustas meid sinna viia, kuna Richmond on nii piinlikkusttekitavalt mõtetu. Väga vinge otsus.

Loomulikult jääb seal 1 päevast väheks. Sisse said meil „peab käima kohad“ – tähtsamate presidentide ausambad, II Maailmasõja memoriaal, Valge maja (küll ohutust kaugusest). Aga lähemalt uudistasime lennu- ja kosmosemuuseumi ning loodusloo muuseumi. Mõlemad meeletult huvitavad ja võiks neist mõlemas vabalt terve päeva veeta. Rohkemgi.

Kuidas maailma kõige igavamas linnas huvitavalt aega veeta?

Meie reisi üheks oluliseks sihtkohaks oli Richmond. Nagu nad kõik olid olulised. Meie võõrustaja hoiatas juba ette, et see pole vist kõige põnevam koht külastuseks, aga läksime siiski. Sõpru ikka hea külastada.

Linn nagu halli seina vaatamine
Nojah, ilmselt oli see ikkagi kõige igavam linna, kuhu reiside jooksul sattunud oleme. No ma ei tea – ikka nagu eriti ilmetu kohe. Ei ajalugu, ei pilvelõhkujaid, ei kirevaid kohalikke. Nagu vaataks halli seina või umbes nii. Või muru kasvamist või teo romantilist jalutuskäiku vms. Niiet selge soovitus – kui kindlat põhjust pole, ärge parem sinna minge. Kui… siis vbl Edgar Allan Poe fännid, sest tema seal elanud ja teemakohane muuseumgi püsti.