Raimpsi biti- ja baidivabrik

Tahad ka tasuta raamatut?

Raimps — Tue, 03 Nov 2009 07:10:59 +0000

Petrone Print on üks tore kirjastus, mis kuulsust kogunud ”Minu”-sarja raamatutega, kust saab aimu kaugema ja lähema välismaa võludest ja valudest seal elavate eestlaste silme läbi. Nüüd jagab Petrone tasuta raamatuid - postita alljärgnevad 5 viidet oma blogisse ja saad tasuta raamatu kingiks! Loe reegleid altpoolt!

Ja kõigepealt 5 olulist teadet Petrone Prindilt!
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKUraadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee

Blogikampaania reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist palutakse saata e-kiri blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja teada anda, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt.

Seal, kus loksub sinine meri ja kõlab soca!

Raimps — Fri, 23 Oct 2009 10:07:29 +0000

Väike eputusring. Kevadise Bahama külastamise muljed nüüd ka ajakirjas Estraveller. Lugeda saab siit (lk 40-42) ja leiab paberkujul hästivarustatud kodudest ja Estraveli büroodest.

Bahama = sinine meri, kollane liiv, mustad mehed, roosad, flamingod, hallid delfiinid, rõõmsad näod:)

Varsti tuleb samas ajakirjas ka Chicago muljetest juttu. Need olid ehk isegi mitmetahulisemad.

Võrratu folkimine Käsmus!

Raimps — Mon, 10 Aug 2009 18:10:42 +0000

Head reisid on needki, mis kodumaal toimuvad. Reisiks füüsilised mõttes oli Viru Folki raske nimetada, küll aga vaimses. Tõelisi muusika- ja tšillimiselamusi pakkunud reis oli küll.

Raske on ühte kõige paremat kontserti esile tõsta – häid oli palju. Tooksin siiski lemmikud, mis eriti meelde jäid.

Pantokraator
See oli reedese päeva peamine etteaste ja vägagi kuulamist väärt. See peab hea musa olema, kui seda kuulates mingid lood ja mõtted silme ees jooksma hakkavad. Põhimõtselt olin ma selle kontserdi ajal lavastaja. Mul tuli täpselt silme ette, kuidas ja milliseid Pantokraatori laule ma kasutaks, kui ma peaksin Kivirähki “Mees, kes teadis ussisõnu” lavastama. Eriti filmina. Need kaks sobiks jube hästi kokku.

Saatpalu ja lauljaneiud sisisesid vägevalt ja mõned lood olid täpselt midagi ussisõnade ja loitsime vahepealset vist. Vinge võimas saund on Pantokraatoril, kusjuures mingid kohad on täitsa 80ndad, aga heas mõttes. Täielik elamus seega.

Pantokraatori mussi saab siit kuulata. Ja üks videojupp ka.

Zetod
No nende kohta suurt palju rääkida polegi. Nad on lihtsalt niivõrd head. Juba eelmine aasta olid. Eestlased muutuvad paugupealt temperamentseks, kui Jalmar Vabarna välja ilmub. Esimese loo lõpuks oli lavaesine tantsivat (nais)publikut täis ja nii kontserti lõpuni. Vingelt annavad küll, energiat on kõvasti. Isegi ühiskoreograafiat viljeleti lava ees. Supercool. Samasugune ühistantsimine nagu allpool näeb, toimus sama laulu saatel ka sel suvel. Rahvast oli veelgi rohkem.

Zetode mussi kuuleb siit!

Svjata Vatra
Kui eelmise kahe kirjeldatud artisti puhul oli energiat tunda, siis no Svjatal oli seda kohe terve Eesti jalgpallimeeskonna eest. Eesti-Ukraina segapunt küttis pühapäeva õhtul täiega. Rahvas möllas kõvasti. Päris karismaatiline tüüp on neil lauljaks, võimas hääl, kõik oma tantsusammud ja puha. Vahele repliigid Eesti ja Ukraina sõprusest jne. Nad on kindlasti raudselt parem live band kui plaadi pealt kuulamiseks. Mis muidugi ei tähenda, et nende plaati ei võiks omada.

Niisiis – nende mussi kuuleb siit!

Üks mitte kõige kvaliteetsem kontserdinäide on siin:

Veel mõned superkontserdid, mis ei olnud magedamad teps mitte!

Paabel
Esmakordsel kuulamisel tundus Paabel mulle veidi haip. Ei saand veel täpselt nende võlust aru. Aga… Käsmus sain aru. Tõelised virtuoosid, eriti see kleenuke piiga, kes laval peaagu kõiki puhutavaid pille peale oboe ja õhupalli puhus:) Ja minu lemmikkoht oli see, kus Arno Tamm mingit fraasi lauleldes sujuvalt Eesti folgimehe laulustiilist tõeliseks bluusivanaks muundus. Raju.

Paabli muss on siin!

Nolens Volens
See oli folgi kõige suurem üllatus meie jaoks. Tundus nagu pühapäeva lõunane aeg suht tühi ja valisime suht huupi ikkagi Nolens Volensi, mingit helinäidet olin kuulnud. Aga kuulge – tundub, et u viimased 10 aastat võetakse teatriõpesse Eestis ainult musikaalseid näitlejahakatisi õppima.

Bänd koosneb 6 TÜ VIljandi akadeemia teatritudengist (neiud), kes laulavad rahvalaule mitmehäälest ja kõvasti (väga oluline:)) Ja hästi ka. Vahele teevad nalja nagu teatriinimesele kombeks. Väga vinks-vonks kontsert oli. Võiks lausa öelda, et sarmikas:) Igatahes tekkis tahtmine mõnda nende kursuse etendust vaadata.

Nolens Volens kõlab nii!

Skrömta
Ausalt öeldes välismaised peaesinejad suurt nii vinget muljet ei jätnudki kui kohalikud. Ühe erandiga. Ruootsi bänd Skrömta kõlas küll hoogsalt. Põhimõtselt nagu oleks hullunud viikingid metsast esimest korda pillide taha lastud ja üks naishull laulma pandud:) Siit MySpace`st nad nii hoogsad ei tundugi, aga olid!

Ichitaro
Kui juba hulludest juttu oli, siis tema oli kõige hullem (heas mõttes). Jaapani trummivirtuoos. Tagus 40 in trumme nii nagu mitte keegi minu nähes seda teinud pole. Pärast introt juba mees leemendas higist:) Aga löögitihedus oli nagu õmblusmasin.

Luulegurud: Aapo Ilves ja Veiko Märka
Kogu festari juhatasid meie jaoks sisse tegelikult Märka ja Ilves oma luuleõhtuga. Meil oli veel meeles eelmise festivali legendaarne luuleõhtu, kus Contra, Ruitlane ja Pehk lasid sellist teksti lendu, et kõhulihas oli kõver. Seekord nii naljaks ei olnud, aga lõbus oli siiski.

Mõlemad autorid paistavad keelemänge armastavat. Ja kahemõttelisust. Märka puhul oli kõige lahedam kahe uue sigade sordiarendussuuna sõnastamine:) Liigitud oli umbes selline: mittevaba siga – antifriisiga:):)

Aapo Ilves oli veel lõbusam. Tema laulis. Mängis kitra ja puha. Gerda ostis isegi ta luuleraamatu, mis on kohati väga vaimustav. Üks kinky näide ka:
Kakao küpsistega?
Kaka püksis, ega?
Kofi annan! Mega!

Tema kõige kuulsam lugu on ilmselt see:

Kokkuvõttes – ülilahedad kontserdid, 100% päikseline ilm ja mingi 25 kraadi sooja, väga mõnus ja sõbralik õhkkond, ilusad vaated merele ja väga muheda maitsega pannkoogid maasika-toormoosiga! No mis sa hing veel ihkad:)

Täna tööl tabasin end mõttelt, et miks peab tööl käima, kui on võimalik nii palju head muusikat nautida hoopis. Ja mere ääres või muru peal istuda! Lihtsad rõõmud:) Siuke reisike oli.

Kuidas suretada ajurakke – american style?

Raimps — Thu, 07 May 2009 06:36:48 +0000

See viimane postitus on pühendatud tervele mõistusele ja inimese vabadusele ise oma õigeid teid valida ja ka vigu teha. Võib-olla olen järgnevas ülekohtune, aga kirjutan siiski. See, milline on vaimne keskkond USA-s, oli tegelt meie jaoks ehmatav. Ei julgeks seal elada.

Nimelt – räägitakse ikka klišeelugu sellest, kuidas usakad on rumalad ja kitsa silmaringiga jne. No see ei kehti kunagi kõigi kohta, ent… seal vist on ikka teatud tõepõhi all. Vähemalt nähakse palju vaeva, et muumaailmlased saaks sellist arvamust kultiveerida.

See on ikka täitsa uskumatu, kui palju sõnumeid ja informatsiooni pidevalt avalikus ruumis inimestele antakse, mis keelab, käseb, juhendab, hoiatab, kutsub üles jne. Kõige kohta on kuskil mingi manuaal, kuidas käituda. Nagu inimestel õlgade peal enam miskit poleks. Common sense on täitsa ära unustatud.

Tule kõnni, tee sporti
No mõned näited. Ok, esimesed on head näited ja põhjendatud. NY-s kutsuti 5-6 eri versioonis inimesi sportima (ehk siis jala käima). Väga popp on korraldada ühiskõndimisi vähihaigete, aidsihaigete jm-haigete toetuseks. Osavõtumaksud lähevad kõik heategevuseks.

Siis oli veel kampaania, et ära raputa väikelast, see saab ajukahjustuse. Ka mõistlik, kuigi kas just ühe kampaania ja paari lausega noored lapsevanemad sellega ära veenab. Ja siis ka muidugi klassikaline „vabane tselluliidist“ reklaamindus. Kevad ikkagi ju:)

10 sõna ütleb rohkem kui üks pilt
Mis veel – see info, mis mujal maailmas tehakse selgeks pildiliste või skeemidega või märkidega, on USA-s alati kirjutatud tekstina. Imelik ja segadust tekitav, eriti eurooplasele. Londoni Heathrow lennujaamas oli kõik lihtne – transiitlendudele pääsemiseks tuli jälgida lillat joont, välja pääsemiseks kollast.

USA-s oleks sama asja piltlikult öeldes seletanud kaks teadetetahvlit iga 30 m tagant ja siis hoolsad tädid, kes oleks sulle öelnud pidevalt „transit flights“, et sa õnnetuke ikkagi ära ei eksiks (kuigi jalutad 100 m sirges ühesuunalises koridoris) ja „watch your step“, sest kindlasti oleks kuskil olnud mõni 5 cm kõrgendik põrandal, mille taha sa jumala eest koperdada ei tohi.

Parkida võid, aga…
Igasuguste märkide ja siltide all on veel 2-3 täpsustavat, kitsendavad teadetetahvlit. No kamoon. Eriti hull on parkimine – sa pead keset tänavat seisma jääma autoga, et kõik sildid läbi lugeda ja teada saada, et täna kella 15-16 sa just tegelt ei tohi parkida, kui sa just pole nt lähedalasuva kooli õpetaja või liikumispuudega või whatever või kui vihma sajab või kui on „emergency“:)

??? Mismõttes?
Jah, minu absoluutne lemmik sotsiaalreklaam/kampaania oli metroos, mis kirjeldas, kuidas avada kodus aknaid nii, et lapsed sealt välja ei roniks/kukuks. Kas teadsite ikka, et kärbsevõrk on kärbeste jaoks ja need lapsi kinni ei pea? Ah teadsite! Oi, aga kuidas, millest selline kuldne loogika:) Vaadake näidet siit kõrvalt.

Teine lemmik oli see, et tänaval oli kampaania „ära ütle teistele halvasti“. Näide on siis cheerleaderiga, keda stereotüüpselt rumalateks peetakse. No kõige laiemat naeru siukse kampaania peale lasevad need, kes reaalselt siukseid asju ütlevad. Kindel see. Huvitav, kas nad midagi kodusest kasvatusest on seal kuulnud.

Näiteid oli veel ja veel – kümned eneseabiõpikute ja DVD-e reklaamid, toidulisandite reklaamid, telepoe spordimasinate reklaamid jne jne. Ja siis tervis ja „steriilse keskkonna“ hoidmine on väga teema. Seagripist räägiti kogu aeg uudistes, kusjuures sellises vormis, mis just külvab paanikat.

Kas mõttelaiskus toodab juhendeid või vastupidi?
Me nüüd ei jõudnudki lõpuks päris arusaamiseni, et kas kohalikud on veidi rumalad ja abitud, et neid peab kogu aeg juhendama või on nii, et neid on kord hakatud kampaania korras ja järjekindlalt suunama ning seetõttu on oma mõtlemisvõime stand by režiimile pandud. Ükskõik kumba pidi see on – kui sinna nõiaringi satud, on mandumine vist paratamatu. Tugevad natuurid siiski vast pääsevad.

Juhendi järgi elatav elu
Ma vist ei suutnud kogu selle keskkonna kurioossust ja kitšilikkust edasi anda, aga no puhas huumor. Aitäh nendele jõududele, kes meid Euroopasse sünnitasid:)

Aga no mis seal imestada, kui kuni 12-aastased ei või minna tänavale ilma lapsehoidjata (meil käivad siin sama vanad juba teises linnas ise bussiga või isegi välismaal), tohivad esimese õlle juua 21. aastaselt ja igas osariigis on palju väga –väga jaburaid ja naljakaid seadusi. Ja vähemalt osad neist peavad veel USAt liiga liberaalseks. Biscuits;)

Pikapeale muutub tüütuks ka see usakate võltsviisakus „excuse me“ ja „sorry“ ette ja taha ka siis, kui tädi plaanib sust mööduda aga on veel 2 m kaugusel. Ja siis see small talk ja tsitt tsätt, mille sisu tegelt su vestluspartnerit väga ei huvita. Lihtsalt räägib eetri täiteks ja küsib. Eestlasele, kes tuntud oma vaiksuse poolest, väga harjumatu.

Reisimine teeb meid paremateks inimesteks
Mis siis kokkuvõtteks: jah, see oli äge reis. Jah, see oli ka väsitav seetõttu, et tegime 15 lendu 22 päeva jooksul. Paluks mulle mitte lennukeid näidata. Ja kodus on ikka super olla.

Perenõukogu leidis üksmeelselt, et kolm suurimat elamust olid delfiinidega ujumine Bahamal, Evergladesi rahvuspargiga tutvumine õhupaadil/veekopteril ja Bahama inimesed ning õhkkond.

Kui kedagi huvitav eelarve ja muud korralduslikud/asjalikud faktid või soovitused, siis võime juba väiksemas seltsis täpsemalt rääkida. Usutavasti sügisel on järgmise seikluse näol lisa oodata:)

Muuzõka ja gurmaania Chicagos

Raimps — Thu, 07 May 2009 06:23:59 +0000

No Chicagos olid ehk elavaimad hoopiski muusikalised elamused. Kuna Chicago on bluesipealinn – ja ega ta jazziski papist poiss pole – otsustasime teemakohaseid kohti külastada. Nendes kohtades või nendega seonduvalt ka mõningatest maitseelamustest veel.

Bluesilegend 5 meetri kaugusel
Chicagos on oma 4-5 bluesiklubi, mida peetakse „legendaarseks“ ja „maailmakuulsaks“, kus mänginud muusikastiili parimad pojad. Muidugi oleks klassika olnud minna sinna kluppi, kus Al Capone käis. Meie valisime klubi, mille nimeks Buddy Guy Legends.

Andkem meile andeks meie harimatus, kuid klubi omanik Buddy Guy olevat sulaselge bluesilegend, võitnud posu Grammyisid ja puha. Härra tuli kontserdi lõpus ka ise lavale ja esitas jupikese ühest oma hitist, rüübates salmide vahele veidi konjakit. Rahvas hullus. Seintel oli veel igast ajaloolist stuffi bluesilegendide ja Buddy Guy kuulsa mineviku kohta.

Väga ehtne elamus
Muidu esines aga klubis kooslus Big James ja The Chicago Playboys. Ojaa, saund oli äge ja elamus täitsa kaif. Väga kepsaka liikumisega bändimehed olid ka, eriti bassimees hööritas end hoogsalt. Ja sündivend. Laulja nägi välja täpselt siuke nagu Bonzo, kui ta tumedanahaline oleks.

Kogu see atmosfäär oli täpselt selline nagu olen filmide põhjal ühes ameerikalikus bluesiklubis ette kujutand – koht veidi kulunud, kuid mitte päris urgas, ülbed tursked turvamehed, vähene valgus, väike lava ja lauad lava ees, laval elav muusika mustade meeste esituses. Tase. Meile meeldis.

Jazz saksistaari esituses
Nii, ja paar õhtut hiljem käisime live-jazzi lokaalis Andy`s Live Jazz. See oli ka täpselt siuke koht, nagu jazzikohana ette võiks kujutada. Lauad lava ees, õhtusöögid-veinid, ka suht õdus koht, kuigi inimesed ei tundnud end nii vabalt kui eelmises kohas. Teatud elitaarsuse mekk oli mann, mis ei meeldind. Me olime seal kõige nooremad kuulajad muide.

Frank Catalano Band esines. Frank-poiss ise on üks kaasaja kuumemaid saksivendi, kes muuhulgas tuuritanud koos Santana ja Jennifer Lopeziga. Mängis hästi küll. Kogu bänd improviseeris nii, kuidas jõudis. Eriti hull mees oli tegelt trummar, kelle käed liikusid nii kiiresti, et mingit täpsemat liikumise suunda ja tehnikat oli võimatu tuvastada.

Õhtud ja söögid
Eelmise jazzijutu jätkuks seda, et võtsime veits õhtusööki ka tolles paigas. Kõige ületamatud roog seal oli siiski Brie juust puuviljadega. Lisaks mekkisime veel Prantsuse sibulasuppi, mis rohkem oli küll saia- ja juustusupp, kalmaarirõngaid. Muidugi veits maiusi ka.

Juustukoogihiiglased ja tundmatud kalad kõhus
Meie üheks söögielamuseks oli American Cheesecake Factory ehk siis juustukookide maailm. Jaa, kui tahate suurt koogitükki, minge sinna. Sellest saab kõhu lausa täis. Umbes 2 x suurem, kui siinmail on suur koogitükk. Vahukoort ka mitme mehe eest peale lastud. Sealsed juustukoogid on muide tunduvalt kreemisemad kui siinsed. Kohupiimaga kaugemad sugulased ühesõnaga. Aga head olid, kuigi nii suure massi peale lähevad lõpuks läägeks kätte ära.

Minu sünnipäeva tähistasime sushi söömisega siukses kohas nagu SushiSamba, mis on brasiilia ja jaapani köögi seguresto. No ma Jaapanis mittekäinuna ei oska roogade autentsust hinnata, aga väga värske ja nämma kraam oli küll.

Kõik meriolevused toodi väga värskelt, et mitte öelda naturaalselt ja toorelt lauda. Tuvastada õnnestus maki seest või suupistevaagnalt lõhe, tuunikala, angerjas, kalmaar. Ülejäänud olevused jäid saladuseks. Kokkuvõttes muidugi megahea. Meremaitseline.

Ei saa me läbi Macita
Sotsioloogilise eksperimendina külastasime ka McDonaldsit ja Burger Kingi. No mis sa ikka öelda oskad. Salatid on mõlema paiga parim osa – nendes on kasvõi veidike värskust säilinud. Jätavad peaaegu mulje, et see söök võiks tervislik olla.

Sealse MCDonaldsi kiituseks tuleb aga öelda, et burgeris kasutatav sai on küll märksa värskem ja meeldivam kui siin. Võib-olla on isegi alla 1 kuu vana, kui meie omad tunduvad siin vähemalt julge 0,5 aastat külmikus seisnud olevat:)

Tallinna vee kiituseks
Ei saa mainimata jätta, kui õnnelikus kohas me elame. Tallinna kraanivesi on ikka täielik ekstraklass võrreldes sellega, mida saab USA-s ja Bahamal. Seal on mingi räige kloorimaitse juures. Või siis torumaitse. Kohalikud küll väidavad, et kraanivesi on joodav, aga no ma julgen kahelda. Midagi seal laevasõidul räägiti ka, et mõnes kohas on vesi korduvkasutuses, et korjatakse suurem pläma välja ja siis… go torudesse tagasi…

Jooge Eestis kraanivett ühesõnaga, kel väga vanad torud pole.

Chicago – tuul ja bluus ja cool arhitektuur

Raimps — Thu, 07 May 2009 06:23:04 +0000

Nii, reisud selleks korraks tehtud. Nüüd kodus tagasi ja hea võimalus viimased muljed kirja panna. Pärast vintsutusterohket vedelemist Richmondi ja NY La Guardia lennujaamas saavutasime siiski end Chicagosse. Sõber Andres juba ootas.

Kõrrged majad vol 2
Kui me NY-s käisime Rockefelleri Centeri otsas vaadet nautimas, siis Chicagos valisime Hancocki torni. Skyline polnud pilvelõhkujate osas küll nii muljetavaldav kui NY-s, kuid sellevõrra rohkem andis vaatele juurde Michigani järv ja selle äärne liivarand. Vaade igatahes kokkuvõttes kena.

Targasti oli teht ka see, et kohvik oli viimasele korrusele tehtud. Sai pikemalt juttu puhuda ja aknast välja vaadata. Ahjaa, vaate nautimiseks ülessõidu eest raha ei küsitagi. Erinevalt Sears Towerist, kus tervelt 15 ühikut välja tulnuks käia.

Arhitektuur(ituur)
Seda olime juba enne lugenud, et Chicago paistab silma oma isepärase ja moodsa arhitektuuri poolest. No kindel see – võib nüüd öelda. Üks kindlaid lemmikpaiku (eriti kui suvine ilm), on Millennium Park.

Sinna on üles seatud mõned õige ägedad skulptuurid. Linna tõeliselt sümboliks on saanud Millennium Bean ehk siis metallist uba, mis peegeldab kõike ümber paistvat. Sajad inimesed käivad oa all pilti tegemas igast visuaalsete efektide saamiseks. No nagu meiegi, vaata pildilt.

Sealsamas pargis on ka vabaõhulava (erakordselt keeruka arhitektuuriga jällegi), kus Obama sügisel oma võidukõnet pidas ja ametisse vannutati. Obama ju vana Chicago mees.

Laevasõit ohhoo majade vaatamiseks
Päris hea ülevaate kohalikest tähtsamatest hoonetest saab arhitektuuri teemalise laevatuuriga, mis Jamesi jõel tehakse. Väga tasub külastada, huvitav oli. See, et Chicago nii moodne välja näeb, tuleneb suuresti sellest, et 1871. aastal põles linna suures osas maha ja kõik peale vana veetorni (ainus avalik hoone, mis tulest pääses) on uus. Põnev fakt oli seegi, et maja, mille juurest tuli alguse, ise maha ei põlenud. Kes ütles, et maailm on õiglane…

Üks huvitav kaksitorn oli kohe jõe ääres. Seal on nimelt majad, mille all on jahisadam (!), siis 19 korrust parkimismaja ja sealt edasi u 30 korrust ülespoole korterid.

Siis nägime veel üht suurt maja, mis on nii suur, et sellel oma oma postiindeks:) Ja siis ajalehe Chicago Tribune trükikoda, mille sama lehe ajakirjanikud valisid Chicago 10 inetuima maja hulka. Vot see on objektiivne ajakirjandus:)

Eksperiment – kaotame end linna ära
Eelviimaseks päevaks pakkus Gerda välja idee, et läheks sel päeval lihtsalt suvas suunas ja astuks esimese bussi peale ja vaataks, kuhu see viib. Tehtud! Ütleme nii, et buss nr 56 sõidutas meid ja sõidutas ja sõidutas. Majad ümber muutusid järjest madalamateks ja igavamateks ja aina rohkem selliseks, nagu Tallinnas näiteks Laki tn piirkond või Pärnus Lao tn kant. Lõpuks vaatasime, et üks suurem rist, et äkki läheks maha ja võtaks mõne parema liini.

Hiljem selgus, et jõudsime linna edelaossa ja üsna äärde välja. Ega seal midagi põnevat ei olnd. Käisime sotsioloogilisest huvist Burger Kingis söömas ja jalutasime veits niisama.

Rikas elu ja vanalinn
Edasi võtsime bussi, mis viis meid Chicago ühte rikkamasse ossa – kesklinnast põhjas olevasse luksuslike kortermajade (suured ja kõrged, uksehoidjatega) piirkonda (kutsutakse ka Golden Coastiks). See oli palju fäänsim ja ilusam kant, vaade järvele ja puha.

Edasi suundusime vanalinna. Noh jah, eurooplasel võtab suu muigele. Teab kui vana see vanalinn nüüd oli. 19. sajandi lõpust vast vanimad hooned… aga summana oli igati noobel ja korras. Meenutas väga sellist elukeskkonda nagu filmis „Notting Hill“ – suht korras, vaikne ja roheline.

Kokkuvõttes – eksperiment ei läind luhta, aga päris bingot me siiski lõpuni panna ei julenud.

Tahad teada, mis tunne on, kui hai sind müksab?
Veel viis Chicagos tuuritamine meid akvaariumi maailma eri merede ja ookeanide eluga tutvuma. Seal oli raudselt kõige tuntavam elamus 4D kino, kus tuule, vee ja torkamisega väga tõetruud keskkonda tekitati. Sarnane sellele, mis Tartu 4D kinos, kuid seal oli lisaks ka tooli sisse mingi pulk pandud, mis sind aeg-ajalt müksas, et sul tekiks tunne nagu hai päriselt sind puutub.

Kuidas minna Richmondist Chicagosse 20 tundi?

Raimps — Tue, 28 Apr 2009 03:50:11 +0000

Arvate, et kägarkõnnis, autoga, tõukerattaga, häälega? Ei, Ikka lennukiga. Kui sul on reisil kokku 13 lendu, siis mingi statistika ütleks kindlasti, et on kohutavalt suur tõenäosus, et mõni lend lükkub edasi või jääb ära. Bingo!

We did it! Astusime sisse Richmondi lennujaama teadmisega, et 26. aprilli keskpäeval ootab meid ca 2 h 10 sõitu ja jepikaajeee – Chicago ongi käes. Noooot really.

Sündmuste käik selline (algab 26. aprillil, kellaajad ligikaudsed)
1) 11.15 saabume lennujaama. Ekraanilt selgub, et lend edasi lükatud.
2) 11.30. Pärast check-ini selgub, et viivitus on 1 tund. Pole viga. Ennegi nähtud. Põhjus – halb ilm ja äikesetormid.
3) 30 min hiljem tuleb teada, et lend on tühistatud. Juba on viga. Seda pole enne näinud. Seisame sappa, et selgust saada. Ma olen ainsas lennujaama poes läbi vaadand juba 3 reisiajakirja.

4) 30 min hiljem jõuame leti äärde, kus laadnad kuubalased meid siis aitama asuvad.
5) 13.15. Kulub veel palju aega, et arvuti näitaks pilti – esimene võimalus otse Chicagosse saada on 27ndal kell 4.45 õhtul. Olgu veelkord toonitatud, et leti taga seisame ca kl 1.15 pärastlõunal (26. aprill).
6) Mida kurat nüüd teha? Sõber Andres ootab Chicago lennujaamas. Meil on hotell, meil on plaanid, meil on… sitt seis.

7) Ikka ca 13.30. Näeme, et 26ndal läheb Chicagosse veel 5.25 õhtul ka lend. Eheee – see on välja müüdud. Ja mis mõttes ei saa kuidagi Chicagosse? Hakkasime siis nõudma, et sõidutagu meid vähemalt mõnda suurde linna, sealt on Chicago lende rohkem.
8) Diil sai siis selline – lendame 26nda õhtul NY-sse. Jah, trikk oli ka sees – ka sinna ümberistumisega Philadelphias. Ja siis edasi 27nda hommikul kell 6.00 hommikul Chicagosse. Kuid, enne seda pannakse meid 5.25 Chicago lennu ootelele. Kui sinna mahub, on kõik OK.

9) Ca kl 16.00. Nii, selgub, et ka kl 5.25 lend hilineb. Kuid – lõpuks vaid 30 min hiljem see ka tuleb. Meis tärkab lootus. Nüüd olen läbi vaadand juba ka ajakirjad Maxim, CQ jm, mis rubriigis „meestele“. Lisaks kõik reisiajakirjad.
10) 17.45. Seisame sabas, vesistame, kui inimesed Chicago lennuki pardale lähevad ja justkui lenujaamatädide jutust saame välja lugeda, et vbl me siiski mahume lennule. Sest enamasti jääb ikka keegi lennule tulemata. Nii, ja tulemus: „Wi häv 48 siits full on the plain, but there are 50 places. Sorry, bat those two siits are broken… we kännott let you in“. Argghhhhh… kuda-kuda? Mis mõttes?. Niimoodi maha jääda… Püüame küll vaikselt mõista anda, et võime ka katkisel toolil istuda, aga see ei lähe loosi.

11) 18.10. Käivitub avariiplaan Richmond-Philadelphia-NY-Chicago. Mul on varsti peas juba ka kõik Tiger Woodsi pildiga golfiajakirjad seal poes.
12) 23.45. Jõuamegi „õigeaegselt“ NY-sse. Kuna hotelli pole mõtet 5 tunniks võtta, siis veedame öö lennujaamas.

13) Kl ?. Võrrandisse on jäänud veel mõned tundmatud – kas 27nda hommikul on ilm Chicagos nii hea, et saab sinna lennata? Kas kindlustus maksab meile kinni Chicago hotelliöö, mis jäi kasutamata, aga mille eest raha võetakse? Kas kindlustus maksab kinni need 9-taalased järjekordsed lennujaamamaitsega kakukesed? Kas marsil on elu? Kas kana oli enne muna? Kas sigarett on külm- või tulirelv? Kas vennad Juhansonid on UFOd? Kas moos pannakse kommi sisse või komm moosi ümber? Kas…, kas…?

NB! Seda postitust kirjutan ma NY La Guardia lennujaama ainsast 24 h kohvikust 27. Aprillil kl 2-3 vahel varahommikul. Ümberringi on u 10 magavat inimest ja väga unise näoga kohviku müügitüdruk, kes ca 1 piruka või kohvi tunnis müüb. Vot. Kogu lõbu pole veel läbi.

Kas me burgerit oleme söönud?

Raimps — Tue, 28 Apr 2009 03:45:39 +0000

Vara veel tibusid lugeda, sest Chicago veel ees, ent söögielamuste kohta tahaks paar rida kirjutada küll. Meeletud kontrastid on võtmesõnaks.

Suur osa menüüst, mida sa tänavalt või kiireloomulisematest kohtadest osta saad, on bagelid, sändvitšid, paninid, burgerid ehk ühesõnaga sai oma 10 eri formaadis. Vahel on siis eri jõledusastmega lihatükid või ainult juust. Paras pahn. Vahel mõne salati või pirukaga näkkas paremini, vahel halvemini, aga kokkuvõttes – ilmetu. Väga ilmetu.

Kuna kohalikud nautisid meid megakogustes hea meelega, siis see on avaldanud mõju tugevalt ka nende mõõtmetele. Mida lõunapoole, seda suuremad. Tumedanahalised kusjuures veel eriti kopsakad, eriti Bahamal.

Haip = lõpuks peaaegu laip
Olete unistanud maailma kuulsaimas restoraniketis Planet Hollywoodis einestamisest? Mmmm… leidke endale mõni päris unistus Meie käisime, kuna NY-s oli meil selle tarvis 10$ sooduskupong, mis vääris kasutamist. Vähemalt arvasime nii. Eino, Gerda sõi lõhet, mis oli suht OK, Gerda paps sõi pastat, mis ka ok. Mina siis mõtsin, et võtaks kohe päris ameerika burgeri. Kuulu järgi pidid need suured ja head olema.

No halloo, nii rõlge maitsega kanaliha, mis seal vahel oli, polegi saand. Meie Hessburgeri burksid ja wrapid on isegi märksa maistvamad. Mac vbl ka. Ühesõnaga – kuiv ja kahvatu liha, mingi eriti odav kahtlase maitsega juust (nad ise nimetavad seda swiss cheese – shame on them!) ja selle ümber magus (!) sai.

Hiinakas rokib, tervislik rokib
Muidugi, kui tahta soodsalt süüa ja maitsvalt, ei saa hiinakate vastu suurt miski. Hind tuleb inimese kohta vbl isegi soodsam kui mingit saiatükki närides, aga maitse palju rikkalikum ja kõht pikaks ajaks täis. Mitu korda mekkisime hiinakat, kahel korral kolmest oli väga hää.

Aga vat Richmondis saime hea toidu peale. Meie host Kat on väga tervisliku eluviisiga ja armastab värsket, kerget toitu, eelistatavalt mahetoodangut. Teadis õigeid kohti, viis meidki sinna. Maitsed olid ikka maitse moodi. Meile läks kõige paremini peale koht, kus said ise u 30 ainest salati kokku panna. Ise valid, mida ja palju paned, ise valid kastme peale. Maksad massi pealt. Kreatiivne, tervislik, maitsev. Pealegi – siis on ise tehtud, hästi tehtud.

Gurmee-elamus Georgetownis
Kõige võimsam toiduelamus tuli Washingtonis Georgetownist. Koht siis prantsusepärane kreperii Cafe Bonaparte (nagu ikka korralikul prantsusepärasel söögikohal kombeks). See oli nii valusalt hea, et ma pärast eine lõpetamist lootsin, et juhtub ime ja mu kõht on 2 ndl täis, et ei peaks ühtegi vähemhead maitset peale sööma.

Sõime muidugi kreppe ja salateid. Eriti super oli eelroog – mingi hõrk krõps õuna ja brie juustuga. See sulas suus. Edasi võttis Gerts mingi täitsa silo salati juustuga, mis oli nii hästi maitsestatud, et hakka või vegetariaanlaseks. Kastmesheffi oleks tahtn suisa kallistada.

Hää söök kui kunstiliik
Mina jätkasin suitsulõhe krepiga, mis oli ka kergelt öeldes vapustav. Peale tegime kamba peale karamelliseeritud virsikute ja jäätisega krepi. Ei pea vist ütlema, et see oli hea… Teenindus oli väga sõbralik, koht ise mõnusalt väike ja mõnsa prantsusepärase vibe`ga. Täpselt selline, nagu ma üht Pariisi head krepikohvikut ette kujutaks.

Jah, hea toidu tegemine on siiski kunst. Lihtsalt see on lühiajaline ja ei jää kestma sajanditeks. Kuid ometi nõuab see kreatiivsust, avatust, laia silmaringi ja annet. Nagu iga kunstiliik. Nii ka kokandus.

Head isu sõbrad. Meile tuntuim kreperii Eestis on „Krepp“ Tartus Rüütli tänaval. Ilmselt saab suurepärase elamuse ka Tallinna Bonaparte`st.

Üllatusmuna – Washington

Raimps — Tue, 28 Apr 2009 03:43:44 +0000

Jep, me saime enda reisiprogrammi boonuslinna. Washington on Richmondist vaid 2,5 h sõidu kaugusel ja Kat otsustas meid sinna viia, kuna Richmond on nii piinlikkusttekitavalt mõtetu. Väga vinge otsus.

Loomulikult jääb seal 1 päevast väheks. Sisse said meil „peab käima kohad“ – tähtsamate presidentide ausambad, II Maailmasõja memoriaal, Valge maja (küll ohutust kaugusest). Aga lähemalt uudistasime lennu- ja kosmosemuuseumi ning loodusloo muuseumi. Mõlemad meeletult huvitavad ja võiks neist mõlemas vabalt terve päeva veeta. Rohkemgi.

Eriti põnev oli loodusloo (õige nimega Museum of Natural History) muuseum. Seal on kõik teemade kaupa ära seletatud – jääaeg, ookeanid, kivimid ja mineraalid, loomad, taimed jne. Areng, interaktiivsed lahendused, kirjeldused, videod, topised ja kõik muu. Kes Washingtoni satub, võiks sinna minna.

Kosmosemuuseum tõi silme ette lennukimudelid, lennukite kokpittide täpsed koopiad, kogu lennunduse ajaloo, raketid, kosmoselaevad jne. Kuni Bransoni kosmoseturismi süstiku minikoopiani välja.

Tasuta tarkus, ajaloohõnguline Georgetown
Mis muide eriti hea – kõik peamised muuseumid ja kunstikogud on koondatud ühte piirkonda Washigtoni kesklinnas ja nende külastamine on TASUTA! Päriselt ka. Teatud osad seal muuseumides (nt 3D filmid) on raha eest, aga kollektsioonid muidu tasuta.

Teine hea piirkond Washingtonis on Georgetown. Põhimõtselt siis vanalinn, millest osa pärineb 18. sajandi II poolest. Seega USA mõistes väga vana. Eriti võluv kohake oli. Hoopis teistsugune hõng ja arhitektuur. Iseloomuga koht ühesõnaga.

Kuidas maailma kõige igavamas linnas huvitavalt aega veeta?

Raimps — Tue, 28 Apr 2009 03:42:08 +0000

Meie reisi üheks oluliseks sihtkohaks oli Richmond. Nagu nad kõik olid olulised. Meie võõrustaja hoiatas juba ette, et see pole vist kõige põnevam koht külastuseks, aga läksime siiski. Sõpru ikka hea külastada.

Linn nagu halli seina vaatamine
Nojah, ilmselt oli see ikkagi kõige igavam linna, kuhu reiside jooksul sattunud oleme. No ma ei tea – ikka nagu eriti ilmetu kohe. Ei ajalugu, ei pilvelõhkujaid, ei kirevaid kohalikke. Nagu vaataks halli seina või umbes nii. Või muru kasvamist või teo romantilist jalutuskäiku vms. Niiet selge soovitus – kui kindlat põhjust pole, ärge parem sinna minge. Kui… siis vbl Edgar Allan Poe fännid, sest tema seal elanud ja teemakohane muuseumgi püsti.

Meie külastus sinna kujunes aga küllaltki huvitavaks tänu Gerda sõpsile, kes meid ees ootas ja kes vaeva oli näinud, et veidikegi parem mulje jääks asjast. Ta ise ütles otse, et tal endal natsa häbi Richmondi pärast, kuna see on nii boooring. Eestist pärit – vene rahvusest – USA-s elav – vbl varsti Šveitsi koliv kosmopoliitlannast võõrustaja Katherina (edaspidi Kat) tegi meie elu igatahes põnevaks.

Ülikool USA moodi
Ta veel viimast kuud tudeng. Niisiis. Ta viis meid loengusse. Õigemini oli see marjade korjamise aeg ehk presentatsioonide tegemine. Läksime, et näha, kuidas ülikoolis õppimine ka USA moodi välja näeb. Kursus, mida kuulasime, oli rahvusvaheline personalijuhtimine.

Ausalt öeldes oli kõik suht sarnane. Tudengid tegid ettekandeid (osad olid paremad esinejad, teised lugesid maha – nagu ikka), väga aktiivselt küsimusi ei esitatud, tudengite rõivastus oli sarnane meie omadega (lipslastest kuni tossud-teksad-pusa-kaelarätt klassikaliste tudengiteni). Tõsi rassiline koosseis oli märksa mitmekesisem – heledad, tumedad, vahepealsed ja kollased.

Õps nagu sõps
Kindlasti oli erinev see, kuidas Katherina oma õppejõuga suhtles. Nagu vana sõber – „ooo, how are you?“ ja siis muu sinna juurde kuuluv tsätt. Kõigile meid tutvustati, et sõbrad Eestist jne. Päris familiaarne, aga samas oli respekt õppejõu vastu alles. Väga mõnus suhtumine. Eestis on õppejõud tihti „emotsioonitu kauge tark pea, keda peab kuulama“. No muidugi – erandeid on siin ka. Kasvõi õpetajad sütevakas. Aga nii on üldiselt. See erinevus meeldis väga ühesõnaga.

Oivikute austamisbankett
Me vaatasime Gerdaga teineteisele tähendusrikkalt otsa ja justkui ühest suust laususime, et me poleks iial osanud oodata, arvata, unistada, et me kunagi oma elus satume organisatsiooni „Beta Gamma Sigma“ uute liikmete vannutamise banketile. Aga nii oli. Kahterinal on nimelt nii eeskujulik õppeedukus, et ta valiti BGS liikmeskonda.

Lühidalt on see rahvusvaheline selts, kuhu valitakse majandustudengeid, kes on väga silmapaistvate õpitulemustega ülikoolis. Nagu mingi sekt, kuhu väljavalitud saavad eluks ajaks.

Maailma tulevased liidrid?
Ega Kat ise sellest suurt midagi teadnud, ega osanud oodata, kuid liikmeks ta sai. See oli ca 45 min üritus, kus anti kätte vastavad tunnistused-meened, tähtsad onud pidasid kõnet ja selgitasid, et Beta = Honour, Gamma = Wisdom ja Sigma = Earnestness, vaatajad plaksutasid, uued liikmed pidid mingi suht totra vande andma jne.

Pärast Kat rääkis, et BGS liikmeks saamine aitab tööd leida ning annab teatud juhtudel ka kõrgema palga. USA-s muidugi eelkõige. Kokkuvõttes sai kõik tunniga tehtud, isegi paar suupistekooki ja maasikat sai.

Shoplemine in ämerika
No eks üldsuse konsesuse tulemusena tegime ka poetuure. Kuradima ebaausalt soodsad on siin riided, tehnika ja ka nt osad spordikaubad. Nad jõuaks nende eest märksa rohkem maksta. Muidugi mitte igal pool, mitte kõik brändid. Aga siiski.

Väga pop on siin teha poekette, mis müüvad kvaliteetbrändide „vanu kollektsioone“ u 1/3 või ¼ hinnaga sellest, mis see kunagi oli. A la Armani püksid 30$ vms. Golfivarustus oli ka päris hia hinnaga. Putterid maksid 400-500 krooni ca, hingavast materjalist golfipluusid 16$…

Mis veel naljakas – ka CD-plaadid olid soodsamad. Isegi nt Kerli Kõivu plaadi, mis Eestis vist ikka oma 180 kr maksab, oleks siit 120ga saand. Igatahes saldosse sai plaadiriiulilt Coldplay „Viva la Vida“, Glasvegase debüütplaat ja Adele debüütplaat. Heathrow lennukast tuleb veel lisa, sest tean, et sealt saab ka soodsalt. Minnes tshekkasin järgi;)