Selle kriisi ja rahapuudusega on nii ja naa. Mandril, täpsemalt Ateenas, on vist asi hapu, aga Kreetal küll kollapsit näha ei olnud. Küll aga võis seal näha erinevaid põhjuseid, miks neil majandus viltu veab ja üldse igasugu kurioosumeid. Pildid pole teemakohased, vaid lihtsalt illustreerivad klõpsud.

Lühikese sütikuga onu lennujaamas
Mingit rahapuudusest tingitud stressi kohalike seas igatahes ei paistnud. Ainus närviline kohalik oli Iraklioni lennujaamas turvakontrollis. Mingil onul sõitis katus totaalselt ära – hakkas seal kisama ja käega vastu turvaseadme linti taguma. Aga noh, teised tavad, teine temperament.

Kui meil oleks selle peale ammu G4S-i “turvatöötaja” (üldjuhul 150 cm harjavarre kehaehitusega noormees või mõni priskem mammi) kohale ilmunud ja onu “rahustama” hakanud, siis seal ilmus üks G4S-i onu välja küll, aga vaatas pealt, kuidas klient end välja elas. Lõppkokkuvõttes midagi ei juhtunud, vana vandus, aga võttis oma asjad kastist välja ja läks lennukile:)

Auhinnatud kolelennujaam
Eks mõneti võis härra pahameelest aru saada – see on ülekaalukalt kõige ebaratsionaalsem lennuväli, kust me lennanud oleme. Iraklioni oma siis. Üks reisikaaslane, kellega auto rentisime, teadis rääkima, et see lennukas on suisa mingi auhinna saanud kui maailma kõige koledam lennujaam. Seni kogetute hulgas on vast tõesti jõledaim.

Ebaloogilisusest rääkides. Nii, tuled jaama, leiad ekraanilt või giidi suu läbi õige leti, mille taha järjekorda võtta. Jõuad pärale – vaadatakse passi ja antakse pardakaart. Kui tavaliselt annad siis ühtlasi ära ka oma pagasi, siis siin lihtsalt ei lähe. Võtad sisse koha järgmises järjekorras. See viib masinani, mis valgustab läbi ja neelab alla sinu kohvri. Iga masina juures seisab tubli 2-3 tähtsa näoga kreetalast ka.

Hulk küsimärke silme ees
Siis on aeg ise turvakontrolli läbida – vaatasime, et kohvrimasina juures on turvakontroll. Eeei, nii lihtsalt ei lähe, kuigi silt näitas, et meie väravasse minekuks tuleb sellest turvakontrollist minna, suunab tädi meid kaugele edasi. Järgmisesse. Nii, kena, jalutame terminali teise otsa, läbime kontrolli ja hakkame oma “Gate 5-i” otsima. Ja no muidugi asus see täpselt selle turvakontrolli ukse taga, kust meid edasi suunati. Armas.

Ja veel üks põnev asi, selleks ajaks, kui ekraanil oleva info järgi oleks pidanud boarding hakkama, hüüti valjuhääldisse juba “last calli” meile. Kõik algas pihta tubli 15 mintsi enne plaanitut. See on päris tavapäratu meie kogemuse põhjal.

Milleks makse maksta?
Nüüd majandusest – giid veidi tutvustas meile nende tavasid ja uurisime ka ise. Kuskilt enne reisi lugesin, et 45% Kreeka tööealistest inimestest saab riigilt mingit toetust. Mitte väike koormus riigikassale.

Aga lisaks sellele on kreetalased ka väga vilunud maksudest kõrvale hoidjad. Kaardiga sai maksta üksikutes kohtades, enamus tahtsid kõik sulli saada. Ja suht lõdvalt võtsid ka asja – tihti mingitest sentidest ei hoolinud ja vahel üldse arve ei tahtnud saabuda kliendini:)

Tšeki andmine oli ka selline juhuslik nähtus. Muidugi pidigi enamus turismisektoris pöörlevast rahast olema sula, mille pealt just liiga agaralt maksu ei maksta.

Tulemuseks ongi see, et ega suurt rahapuudust kuskilt paistnud kohalikel:) Nüüd olla valitsus mõtelnud välja plaani, kuidas nutsu rohkem ametlikku majandusse suunata – iga inimene, kes kogub aasta jooksul 4000 EURi ulatuses tšekke ja esitab maksuametile, siis saab maksusoodustust.

Palju “poolikuid” maju
Üks trikk, mida veel laialt harrastatakse, on kinnisvaramaksu eest põiklemine. No tublil kolmandikel majadest turritavad katusest välja metallist torud, mis näevad suht nilbed välja. Point on selles, et kui sul need seal katusel on, siis saad öelda, et maja on pooleli. Ja voila – pooliku maja eest ei pea maksu maksma. Isegi firmade majadel oli kohati nii. Aga no sees elavad inimesed nendes majades rahumeeli – need on tihti kenasti ära viimistletud vägevad villad:) Pole siis ime, et riigil raha otsa saab.

Sotsiaalsed töökohad Kreeta moodi
Tegelt on need seal vist ikka ametlikud täisväärtuslikud ametikohad, aga üsna kahtlase väärtusega. Niisiis, kuidas Kreetal tee-ehitus käib ja kuidas selle raames rohkelt inimesi tööle rakendada.

1. Kreeka taotleb EL-st raha, et teed ehitada. No näiteks 5,4 mln EURi.
2. Oodatakse “parimate tee-ehitusilmade” tulekut ehk et ehitus algab mais-juunis, kui saar on just kenasti sadu tuhandeid turiste täis:)
3. Pannakse üles liiklusmärgid, mis piiravad kiiruse 30-le ja väidavad, et käib tee-ehitus. Mingit ehitust muidugi veel ei käi:) Harjutatakse inimesi mõttega, et kunagi tuleb. Vist.
4. Läheb siis paar nädalat selles olukorras mööda. Vahepeal võib sõpsid politseist saata 30 km alasse trahve korjama, sest sõidab sul jee keegi 30ga kui mingit ehitust ei toimu.

5. Algab tee-ehitus. Tavaliselt üks teepool korraga.
6. Liikluse “efektiivsemaks” reguleerimiseks on ehituseks piiratud ala otstes foorid – punase-rohelise tulega. Noh, nagu meil. Edasi tunduks eskju normaalne, et foor töötab ja ehitajad ehitavad. Noooot really.
7. Foori ees seisab ühes otsas onu luitunud punase lipuga, kes hoiab seda sõitu keelavas asendis – täpselt foori ees. Tema kõrval on teine onu, kes on vist ülemus, sest temal on vile. Kui foori tuli läheb roheliseks, võtab onu nr 1 oma lipu eest ära ja onu nr 2 vilistab, et võib sõitma hakata:) Tee-ehitusala teises otsas on järgmised kaks asjapulka, kes teevad täpselt seda sama.

No võib mõelda, et vbl nad töötavad veel kahes vahetuses, see teeb juba 8 inimesele tööd ja kui on nii palju, siis on neil kindlasti ka veel osakonnajuhata kuskil:) Hoplaa, töökohti jalaga segada.

Ikkagi lõunamaa värk – kultuuride erinevused on ikka üks tore asi. Nende üle saab vist surmani imestada, itsitada, mõtiskleda, imestada ja neid tunnistada-tunnustada jne.

Kreeta on üks tore saar. Päikeselise ja lõõgastava puhkuse tarvis veel eriti. Ma arvan, et reisiajaga sai kümnesse tabatud, sest kõik, mis sai olla roheline ja õitseda, seda ka tegi. Augustiks oleks vist kõik kõrbend juba. Paar muljet ka.

Hersonissos ja meie “kodukülad”
See oli siis linnake, kus Estour meid paigutas. Esiti ehmatas meid see, et meie mõnus hotell asus poole tunni mäkketõusu kaugusel kesklinnast. Suht vaevaline +30 kraadiga. Samas korvas selle sulnis vaade hotelli all olevale oliivisalule, linnale ja merele.

Hotell asus siis mäeküljel olnud külade Koutulufari ja Piskopiano vahel. Suurepärane ümbrus söögisõpradele, sest külatänavad olid restorane ja tavernasid täis. Eks meiegi seal mekkimas käisime. Lisaks siis kitsad üles-alla külatänavad. Täitsa sulnis.

Hersonissose linn ise on siuke klassikaline turistikas – suured hotellid, ülehinnatud restoranid rannapromenaadil ja sealsamas ka neoonsiltidega ööklubid. Linna lõpus läks ka juba Subway`ks ja McDonaldsiks kätte ära. Ööelu olevat kirev, me ei proovind. Aga nagu ütles tabavalt keegi Tripadvisoris, siis “kui keegi üritab sulle müüa Hersonissosesse puhkust “rahulikus kalurikülas”, siis ära usu.” See on pigem noorte peosõprade kuurort. Muide, suur õlu ehk 0,5 l maksis 2 EURi. Tartu hinnad.

Aaa, väga huvitav oli see, et vähemalt Hersonisson on mingi hollandlaste meka – kõik kohad madalmaade turistasid täis, sildid tihti hollandikeelsed ja ka pöördumised kohalikelt hollandi keeles. Ei teagi, miks just see koht neid nii ära on võlunud.

Jackpot – autorent
Kellel on load ja vähegi “mune” mägedesse autoga tiirutama minna, siis soovitaks soojalt. See on jackpot saare paremini tundma õppimiseks. Me tuuritasime autoga 2 päeva – ühel päeval itta ja teisel lõunasse ning läände. Saime kahe kaareisijaga diilile, et rendime masina nelja peale. Tuli väga soodne. Ja Nissan Tiida oli autona ka päris hää.

Kreetal tehakse palju “lätlast!
Aga liiklus – jummalast normaalne. Eriti võrreldes Sitsiiliaga. Aga arvestada tuleb sellega, et kohalik suurima maantee liik – national road – ei tähenda 4 rida 130 km piiranguga kiirteed. Vaid enamasti ikkagi mõlemas suunas ühte rida, max 90 km tunnis. Ja tegelikult tähendas see tihti hoopis seda, et “kiirtee” on u 40 km/h kulgev teekene keset küla.

Harjuda tuleb ka sellega, et seal sama traditsioon, mis Lätis – aeglasem hoiab teeserva, ühe jalaga üle äärejoone, et kiired mööda saaks ilma sinu taga passimata. Ehk siis tavaline on see, et kõrvuti võivad sattuda 3 autot – 2 ühes ja üks teises suunas.

Hania – väga sulnis linn
Hania on kõige idapoolsem Kreeta neljast piirkonna pealinnast. Väga mõnus ja chill linn – hea jalutada, merd vaadata, ka šopingufännid ei jää hätta. Veits kahju isegi, et saime seal vaid paar tundi veeta. Aga tasus ära.Samas oli see kuidagi tuttavlik – meenutas natuke Rhodose linna ja Syracusat ja vist Konstanzi ka.

Teel Haniasse käisime ka muuhulgas ainsa Kreeta järve ääres – Kourna järv. Austria oma mägijärvedega tuli meelde. Päris kena, isegi vesijalgratta sai laenutada.

Mõnusad mägikülad
Teisel päeval hakkasime mäkke ronima. Nimelt on ida-Kreetal mägede vahel üks suur tükk lauskmaad (Lassithi platoo), kus käib kõva põllumajandus ja mis on üldse ilus vaatepilt. Mõnusasti on tee ehitatud nii, et seal platool saab läbi kohalike armsate ja stiilsete külade u 20 km ringi teha. Tumedates kitlites vanaemad istuvad majade ees, lapsed jooksevad mööda tänavat, tee käib sinka-vonka kitsa paelana majade vahelt nii, et vastutulevat autot enamasti ei näe. Tasub kindlasti sõita – esteetiline nauding avaratest vaadetest ja rohelusest on ka garanteeritud.

Pärast alla veeremine Agios Nikolaosesse oli päris kepsakas. Meie reisikaaslased olid nimelt eelmisel õhtul kokse manustanud ja selle tulemus sõidupäeval oli see, et tegime kokku tubli 5-6 oksendamispausi:) Siit siis moraal – kokteilide ja raki joomine tasub jätta mägedes sõidu lõppu, mitte teha seda enne. Aga meil Gerdaga oli see-eest väga hea olla.

Agios Nikolaos, Ierapatra
Põrutasime uudistama veel kahte linna – Agios Nikolaost, mis on taas üks keskusi saarel. Turiste täis ja mõningate heade vaadetega, aga no ei midagi erilist võrreldes Haniaga. Ierapatra oli päris nutune, seal oli põhimõtteliselt igal sammul tunda, et “the season start 1st of June”. Ei midagi silma rõõmustavat ka, ei saagi aru, miks giid meil sinna soovitas minna…

Laevasõit pidalitõbiste saarele
Ühel päeval võtsime ette laevasõidu Spinalonga saarele. See on väike saar Agion Nikolaose ja Elounda lähedal, mis “omas vanasti strateegilist positsiooni”. Veneetslased leidsid, et hea koht kaubavahetuse korraldamiseks ja kaitsekindluse ehitamiseks. 1669 (vist oli). aastal leidsid türklased, et see on nüüd nendele sobiv kohta kauplemiseks ja oma valduste kaitsmiseks ja kihutasid veneetslased sealt välja. Jutu järgi tegelt torkasid lihtsalt kõik saareelanikud surnuks.

Rahapesumasinad on tegelt ka olemas
Ja kuskil 19. sajandil, kui see kindlus enam kaitseväärtust ei omanud, sai tast pidalitõbiste saar. Sinna nad suunati/suundusid elama, et mitte teisi nakatada. Kaubavahetus mõne km kaugusel oleva mandrirahvaga küll käis, aga see oli ka kõik.

Kõige põnevam leid on see, et saarel oli rahapesumasin, mida kasutati raha kuumutamise ja pesemiseks, et kaubavahetuse käigus pidalitõbi kaupmeestele ja sealt edasi mandrirahvale ei leviks. Olgu öeldud, et rahaks oli tegelt siis väärismetalli kamakas. “Pesti” teda veidi ja siis kaupmees tuli ja võttis tüki endale ning jättis samma tuppa kauba asemele.

Süüa nad teha oskavad!
Ilmselgelt ei ole reisid koht dieedi pidamiseks. Vähemalt minu arvates, eriti siukses kohas, nagu Kreeta, kus süüa tehakse eriti magusatest viljadest ja värskest oliiviõlist. Ma pole väga tihe lambaliha sööja, aga Kreetal võtsin kaks korda ja maitses paganama hästi. Pehme ja mahlane ja klassikalist “kasukamaitset” polnd ollagi.

Eelkõige Gerda testis mitmes kohas Moussakat – hakkliha-kartuli-suvikõrvitsa vorm, mille peal munast tehtud kate. Väga mõnus vormiroog, aga Gerda ütles, et Rhodosel oli parem.

Viljafännide paradiis
Eraldi teema on muidugi puu- ja juurviljad. Oli just parajasti selle aasta esimese apelsinisaagi aeg = hunnikutes apelsine 60 eurosenti kilo igal tänavanurgal. Põhimõtselt oleks võind seda apelsiini viljaliha Eestis Se müüdavate apelsinide peal magusainena kasutada. Võite ise arvata, kuidas värskelt pressitud mahlad maitsesid:) Ja ilmselt sõin ma Kreetal elu parimat sibulat – lausa kergelt magus ja mahe, samas ikkagi sibulale iseloomulik. Oliividest ma parem ei räägigi.

Maiusesõpradele. Magusroog Kreetal – mesi on su nimi. Kõike, mida saab, kastetakse mee sisse – alates jogurtist, lõpetades küpsetistega. Kõige parem oli “ingli juuksed” ehk kantaifi, mis oli siis piruka moodi asjandus, kus natuke saialist ainet ja mille sees on mee-pähkli segu. Serveeritakse jätsiga.

Kogu reisile lisas vürtsi ka see, et sai koos kohalike kelneritega suurelt ekraanilt Eurovisioni vaadata ja naerda. Serblasest kelner polnd rahul Serbia looga, kreetalane Kreeka looga jne. Nalja kui palju.

Kõike kokku võttes – lõõgastus parimas vormis. Inimesed on rõemsad ja rahulikud, päike paistab, muusika on hea, toidud maitsvad ja kohalikud liiga pealetükkivad pole.

See on siis ligi 300 tuhande elanikuga ülikoolilinn Londonist 1,5 h rongisõitu põhjapool. Olgu kohe öeldud, et nägi igati viisakas ja mõnus välja. Jalutamiseks sobib kohe väga hästi – on rohelust (pargid), täitsa arvestatav vanalinn küllaltki põnevate majadega, mõistagi Nottinghami loss, mõned kirikud ja muu taoline.

Robin Hoodi metsad
Õigupoolest on Nottinghami puhul tegemist ikkagi ennekõike Sherwoodi metsade eeslinnaga, kus müttas sadu aastaid tagasi Robin Hood. Käisime meiegi seal jalutamas. Noh, ütleme nii, et siinsetele metsadele vastu ei saanud, küllaltki hõre oli see looduskaitse all olev ala, kus meie jalutasime. Pigem oli Sherwood park, kui mets. Samas oli ta jalutamiseks väga mõnus, sest seal oli puhas õhk – ei hotdogi kõrvetajaid, autosid, prügivedajaid, metroolõhna ega midagi muud säärast. Puhas hapnik. Juba sellepärast tasus minna.

Tegime mõnekilomeetrise ringi, püüdsime vaateid kaamerasilma ning uurimise suurt tamme, mis nimetatud kaitseala auks ja uhkuseks. No oli suur küll, kuigi Otepää suur tamm näeb märksa kepsakam välja.

Sherwoodi sõites panin veel üht asja tähele – elu maal on Suurbritannias vist päris nutuseks muutunud. Sõitsime läbi üsna mitmest külast, kus oli igal tänaval mitu maja sildiga “for sale” ning kohvikute-poodide akende ette olid lauad löödud. MASU on seal vist päris korralikku laastamistööd teinud ning inimesed on linnadesse kolinud. Üsna sama seis, mis meilgi siin mitmel pool.

Kõrts kirikus!
Ahhaa-efektiga nähtusi võis Nottinghamis tähele panne kolm. Õigupoolest – Nottinghami oma on neist vist vaid üks. Nimelt on seal kesklinnas üks küllaltki suur kirik. Florence teatas meile, et teate, seal sees on tegelikult kohvik. See kõlas nii absurdselt, et otsustasime sinna sööma minna. Astud kirikusse sisse ja – palun väga, kõrts, mis kõrts kohe. No mitte päris selline õllest vettinud baariletiga urgas, vaid veidi fäänsim lokaal. Suht kummaline oli ühe vaatega haarata pikka alkoletti, kõvahäälselt vaidlevaid poolpurjakil inglise nolke ja vitraaže Neitsi Maarjaga endise kiriku aknal. Altari asemel oli nüüd küll sohvanurk

Täpselt me aru ei saanudki, et kuidas siis nüüd ikkagi nii, et kirikusse on kõrts tehtud. Lugu on umbes selline, et kogudusel, kes kirikut pidas, ei olnud ühel hetkel enam raha hoonet hallata ja see otsustati ära müüa. Ja no siis mingid krapsakad ärimehed leidsid, et see on ideaalne koht pummeldamiseks. Charlotte ütles, et Prantsusmaal ei oleks selline idee never-ever läbi läinud. Arvan, et isegi usukauges Eestis oleks selline plaan suht kõvasti diskussiooni tekitanud. Aga, ära käisime ja nägime ja maitsesime.

Poolpaljad tshikid tänavatel!
Mingi hetk juhtis meie sõber tähelepanu sellele, et õhtuti, kui tudengid (keda on Nottinghamis tuhandeid) välja prääznikule lähevad, ei pane neiud ka talvel kunagi jopet/jakki/mantlit selga. Kruiisitakse mööda linna ringi ühest pubist teise piduriietes. Noh, et on minikleit või seelik ja poololematu top seljas. Ja that`s it: +3 kraadiga.

Meie põhjamaalased vaid lõdisesime selle peale oma soojades mantlites. Mismõtted nagu? Tippelamuseks oli üks neiu, kes oli otsustanud ka kingad jalast heita ja jalutas müüda veebruarikuist asfalti paljajalu. Hullud, ma ütlen. Peab ikka väga hea soojendusega küte sees olema, et niimoodi külm ei hakkaks Ju seepärast britid viskit toodavadki, või noh, lasevad seda šotlastel-iirlastel tonnide kaupa teha.

Pannkoogijooks peaväljakul
Ilmselt paljud meist käsitlesid kooli ajal inglise keele tundide raames ka briti traditsioone, pühasid jms. Meie vastlapäeva vaste Inglismaal on “Pancake Day”, siis süüakse hulgaliselt pannukaid, aga mis peamine, joostakse pann käes ringi ja püütakse kooki seal peal osava liigutusega ümber pöörata. Jooksu pealt siis.

Nottinghamis sattusime hotspotti – ühel kenal vanalinna tänaval toimus linna tuntuimate söögikohtade personalide vahel pannkoogiteatejooks. Oli siis takistusrada, millest osa tähendas pannukate pildumist “toss and turn” põhimõttel ja siis võimlemisrõngast läbi pugemist, slaalomjooksu jms. Päris lõbus vaade oli. Et aga osa võistlusest oli jooks, siis võitjateks tulid muidugi tumedanahalised toidupakkujad. Vist oli selle toitlustusketi nimi Wagamama, kui ma ei eksi. Igal maal omad kiiksud:)

Võitjatele olid auhinnaks muidugi – pannid! Kui sama tiim ka järgmine aasta võidab, siis nad on ruulinud 3 aastat järjest ja saavad juba mingid ägedamad pannid:) Nii vähemalt päevajuht mikrisse pasundas. Eks me siis hoia neile pöialt.

Mis neil viga on?
Lugupeetud aadlirahvas ise (inglased siis), avasid endast aga mulle sel korral ühe sellise külje, mis eriti vägev ei tundu. Mina, kes ma olen Pärnu laupäevaseid suveöid koos selle võlude ja valudega tunnetanud lausa kümneid, võtan nüüd siiski vaevaks veidi pidutsemiskultuuri teemadel sõna võtta. Muidugi, järgnevat märkust tuleb võtta teatud reservatsiooniga, sest olime ju siiski suurlinnades, kus loomaaed on värvikirev, kuid siiski.

Inglased joovad end suht suurel hulgal lääbakile õhtuti, lärmavad kole palju (täitsa konkureerivad laevadel lällavate sommidega) ja käituvad päris agressiivselt (Londoni postituses üks näide). Kuigi meid keegi ei häirinud, ei saa öelda, et hilisõhtuses Londonis või Nottinghamis end ülemäära turvaliselt saaks tunda. Tuleb suht tähelepanelik olla. Sügisel Eilatis oli märksa mõnusam olla, kuigi seal jalutasid noored promenaadil Kalašnikovidega ringi:)

Kusjuures, veel eriti lääbakil ja lärmakad on tütarlapsed, kelle samm käib vinka-vonka, kommunikatsioon on suht üheplaaniline (f***, wate you, you mother f*****, hahahaaa jne), aga see eest hästi vali:). Muidugi, ega meie eestlased ka mingi inglirahvas pole, kuid müüt “pikkade traditsioonidega väärikast aadlirahvast” purunes küll minu jaoks sedapuhku. Ilmselt maal lossidel on sellised eksemplarid veel olemas, kuid rohkem jäid silma selliseid kujusid, kes figureerivad inglise jalkafännidest pajatavates dokfilmides. Siuke gängi värk nagu tundub olevat.

Ah et kas meie ka peol käisime? Ei käinud, rohkem vestlesime elust ja ilmast kümnete eri nurkade alt. Promosime sõpradele Jaanipäeva, et nad ikka meile külla tuleks, püüdsime kama kirjeldada ja veetsime niisama mõnusalt aega.

Inglismaa on hea mõõdukas kogused, ma ütleks. Tahaks edaspidi seal minna veelgi enam maale, Londonist kaugemal olevaid piirkondi külastada. Näiteks Šotimaad.

Nüüdseks juba ca kuu tagasi sai Inglismaal käidud. Sihtkohtadeks London ja Nottingham, sihtideeks Gerda Hong Kongi päritolu sõbra Florence`i külastamine (ja kohtumine ka teise Austria-perioodi sõbra Charlotte`ga Prantsusmaalt), kes parajasti Nottinghamis õpib. Midagi üliekstravagantset meiega seekord ei juhtunud, kuid mõnus puhkus oli sellegipoolest. Natuke närvikõdi ja veidi ringivaatamist ja meeldetuletus, et vaatamata kõigele on kevade tuleks ikkagi võimalik.

Seda kevade asja võis järeldada selle põhjal, et Inglismaal lund ei olnud, isegi päike paistis ning kraadid olid plussis. Eestlasele märtsikuus täitsa eksootika seda talve silmas pidades. Sügav kummardus tuleb muidugi teha Easyjetile, kes müüs Londoni pileteid 1800 kr eest edasi-tagasi. Igati mõistlik summa ju. Londonisse me saabusime, veetsime seal veidi aega, käisime vahepeal Nottinghamis ja siis jõlkusime ka viimase päeva veel Londonis.

Rongijaama põnevusminutid
Jaa, saavadki jätku meie kuulsusrikkad rongilood. No mitte päris rongilugu, seekord raudteejaamalugu. Alustuseks, olles saabunud rongiga Stansteadi lennujaamast kohtunud Floerence`ga, teinud ära asjakohale “hau aar juu?” energiaringi, otsustasime istuda kohvikusse ja oodata meie neljandat reisikaaslast. Istusime ühte kiirtoidukasse ja hakkasime juttu vestma. Päris rahulik oli, mingid teismelised istusid meie taga ja veel erinevates söökla nurkades, aga täitsa chill oli.

Olime mõned minutid istunud, kui äkki tõusis lärm – üks djuud meie selja taga olnud seltskonnast ja siis mingi teine djuud arvasid, et võiks elu üle diskuteerida. Füüsiliselt. Paar tõuklemist ja… okhooo… üks djuud võttis suvaliselt laualt klaasist vaasi, et olla valmis selle heitmiseks oma vastase poole, taustaks kõlas “What the f***, let`s go outside, hah?”

Pole vist põhjust lisada, et sama riistapuuga varustas end ka teine djuud. Kolmas otsustas haarata kätte tooli. Hindamise olukorda ja jõudsime kiiresti järeldusele, et kui kaugema laua djuud otsustab vaasi visata (mis tundus suht tõenäoline), oleme täpselt selle trajektoorilt.

Kibekiire turvatöötaja saabumine
Õnneks rahunes olukord siiski ilma vaasiheideteta maha – välja nad ei läinud, üks seltskond lahkus, teine jäi. No olgu öeldud, et lahkuva seltskonna ninamees siiski hinge rahustuseks tõukas ümber teele jäänud prügikasti. Meie olime seks ajaks taganenud kõige tagumisse lauda, mis seal kohvikus oli. U 5-6 minutit hiljem saabus siis ka “juba” turvamees, kes hakkas asju tiinekatega arutama. Mõneti päris groteskne, sest härrad olid mustas ülikonnas nagu mõnes filmis:) Kohalejõudmise tempo jättis küll soovida. Nii armas algus reisile, onju?

Tower Bridge`i süvavaatlus
Kuna Florence tunneb end Londonis kui kala vees, oli ta meil tuurijuhiks ja teadis täpselt, millise metrooliiniga ja kuhu sõita. Ega nüüd teab, mis palju sightseeingut me ei teinud. Sedapuhku vaatasime põhjalikumalt üle Tower Bridge`i silla muuseumi. Saime selle kuulsa silla ülemisel tasandil ringi liikuda ja silla saamislugu uurida. See, et Tower Bridge üldse ehitati, oli päris pikk protsess. Ega teda sellisel kujul algul väga ei tahetudki. Käisime isegi masinaruumis silla ülestõstmise seadmeid uurimas, kuid ega ma seda siin praegu kirjeldada hästi ei oskaks, suht keeruline süsteem oli.

Üks meeldejäävaid seik on ehk see, et Tower Bridge ajaloos on ette tulnud olukord, kus üks klassikaline punane kahekordne buss sõitis sillal, kui seda üles tõsteti. Juhil ei jäänud kusjuures muud üle, kui lisada gaasi ja hüpata silla ühelt poolelt teisele – üle jõe. Võttis hoogu, pani bussi gaasi põhja – ja üle ta saigi. Keegi surma ei saanud, vist isegi mõned reisijad olid peal. Päris aktsioonikas seik ajaloost. Suu pani vett jooksma muidugi pildikollektsioon maailma kõige erilisematest sildadest – vähe ei tahaks mõnda neist näha:)

Kiku hõbe inglise pubis
Üks Londoni õhtutest oli “see õhtu”, mida minusugune tipptasemel tugitoolisportlane muidugi hingevärinaga vahele jätab – oli 15. veebruar ja Šmiguni 10 km vabatehnikasõit olümpial. Olin leppinud, et seda ei näe. Kõmpisin mööda Covent Gardeni piirkonda ringi ja tegin aega parajaks, Gerda oli parajasti ühes tantsustuudios “Michael Jacson style” tantsutunnis.

Jalutasin ühest pubist mööda, vaatan – ekraanid pubis. Nojah, raudselt jalgpall. Ei, ekraanist enamus oli valge. Ohhoo… can`t be true – Londoni suvakas pubi näitabki naiste suusatamist. Hüppasin valgusekiirusel baari ja tellisin esimese asja, mis meelde tuli. Õunamahla siis. “Excuse me, what?” ütles muidugi baarman selle peale. Tegi suured silmad ja valas välja. Ma olin pubis täpselt ainus, kes seda suusasõitu vaatas ja täpselt ainus, kellel pinti vedelat leiba nina ees polnud.

Aga suht uskumatu sai teoks – nägin pea kogu võistluse Londoni pubis ära. Ärge tulge rääkima, et Inglismaal ainult jalkat ja ragbit näidatakse. Ja see medal tuli. Lahkusin pubist, hinges oli “inner party”:) Läksin seejärel Hiinalinna kaema, kus tähistati Hiina aastavahetust. Mitte väge punaseid paberlaternaid.

Plaadipoe klassika
Kuna 3/4 meie seltskonnast olid neiusoost, siis muidugi kuulus programmi ka Oxford Street (loe shoppamine). Selgelt liiga palju rahvast liiga kallite poodide ees ja sees tunglemas. Noh, H & M oli muidugi ka. Aga siiski, mind väga ei hõrgutanud see, kuid daamide vastu tuleb siiski viisakust üles näidata.

Nagu Londonis ikka, keskendusin mina muusikapoele ning reisikohvrisse leidsid tee Vampire Weekendi kaks suurepärast plaati, Muse`i uusim album “The Resistence” ja James Morrisoni uus plaat. Jah, ma olen ses osas vanakooli mees, et mulle meeldib plaate osta:) Eriti siis, kui need on ca 80 kr odavamad kui Tallinnas.

Jaapani köök Londoni südames
Peamiseks kulinaarseks elamuseks kujunes ühe Jaapani söögikoha külastamine. Esiteks, see oli koht, kus tuli õues järjekorras seista ca 20 minutit, et üldse sisse mahtuda. See on minu jaoks erakordne, miks peaks selliste valikutega linnas nagu London ootama määrdunud akendega söögika ukse taga. Aga näe pidi. Ja hea, et ootasime.

Teiseks, olid seal suurepärased söögid ja kolmandaks, täitsa hea hinna eest. Kui ma nüüd neid nimesid ka mäletaks, et mida me sõime. Sushid ja makid ja tempurad jms olid kindlasti eri inimestel laual. Lisaks veel Jaapani õlu (joodav) ja eriti hästi maitsestatud teriyaki kala. Kohe – eriti hea oli see. Noja ja Sõbrapäeval olime Mehhiko sööki mekkimas, mis oli vürtsikas nagu tavaliselt. Ja suht nämma, kuigi Tallinna Texase quesadillased on paremad.

Votnii, selline London oli seekord.

Hädas tudeng vajab abi! Kes saab, palun aidaku. Otsin ülikooli ainekursuse raames tehtavasse fookus-grupi intervjuusse osalejaid.

Palun aita mul leida osalejaid, kes oleksid bakalaureuse tudengid või lihtsalt vanuses 18-25 ning kel ei oleks www.cv.ee tööportaali kontot.

Fookus-grupi teemaks on CV-Online`i tööportaali (www.cv.ee) kasutusmugavus uutele kasutajatele. Vestlusringi raames toimuvad arutelud ning erinevad praktilised- ja loovad ülesanded.

Kui sa tead kedagi, kes võiks osaleda ja sobib tingimustele, anna see info talle edasi. Kui soovid ise osaleda, anna märku!

Fookus-grupp toimub loodetavasti 14.01.2010 kl 17.30 Tallinnas. Kestab ca 1,5-2 h. Osalejatele tasu ma kahjuks maksta ei saa, kuid tänuks on väikesed kingitused ja kohapeal saab suupistet-juua ka. Pärast võin uuringu tulemusi jagada.

Kui pakub huvi, küsi lisainfot: raimomatvere@gmail.com või tel 5206098

Turvaküsimustel Iisraelis võib kohe eraldi peatuda. Põhjus mitte selles, et oleks olnud ebaturvaline, hoopis vastupidi, vaid selles, et igapäevaelus on turvalisus Iisraelis pidevalt agenda. Selle postitused pildid pole teemakohased (ei pildistand sõdureid), vaid lihtsalt üht-teist.

Kõigepealt alustuseks juba kasvõi see fakt, et meeste väeteenistus on 36 ja naistel 21 kuud (varsti vist naistel 18). Tõsi, tundub, et nad saavad sealt ka pikematele puhkustele. Väidetavalt pidi Iisrael olema võimeline seadme võitlusvalmis mõne päevaga 2 miljonit inimest (rahvaarv üle 7 miljoni) ja nende käsutuses on tehnika viimane sõna. Niiet – don`t mess with them.

Natuke nagu riiakad ka
Põgus pilk Iisraeli riigi ajalukku (vanemast ajast ei räägigi) ütleb, et eks nad ole väheke riiakad ka olnud. Kui Iisrael 1948. aastal riigiks sai, oli pindala neil ca 11000 ruutkilti, nüüd juba u 23000. Kust juurde said? Väga lihtne, moslemitelt (Jordaanialt) võeti tubli tükk 1967. aastal lihtsalt ära. 6 päeva sõdisid ja asi ants. Muide, kui rahulepingud ja kokkulepped oleks veidi teistsuguseks jäänud, oleks ka Sharm el Sheikh täna Iisrael – nimelt vallutasid nad Egiptuselt terve Siinai poolsaare, aga see tuli rahulepingutega tagasi anda.

No ja eks väiksemaid naginaid on Iisraelil oma naabritega hiljemgi olnud, kasvõi eelmine aasta Liibanoniga. Põhimõtteliselt on Iisrael veel mitme riigiga sõjas – kehtib vaid vaherahu – aga seda õnneks juba aastakümneid. Seetõttu ei ole juudid moslemiriikides just liiga popid ja kui passis Iisraeli tempel, saab sisse ainult Egiptusesse ja Jordaaniasse, mitte aga näiteks Saudi-Araabiasse, Süüriasse jne.

Turvakontrollindus
Harjuda saab siis Iisraelis olles näiteks sellega, et väga tavaline on puhkusel olev noor sõdur, kes hängib linna peal automaadiga. Näiteks limpsivad kaks kaunitari rannaääres jäätis  – mõlemal jurakas teenistusrelv kõrval lebamas. Kuna neid on nii palju, siis harjub päris ära.

Kui kuhugi riigiasutusse või kaubakeskusesse tahad pääseda, on turvavärav ja turvamees ees. Kott, mis sul kaasas on, vaadatakse läbi. Noh, ütleme nii, et hoolsuse eest saaksid need turvakad koolis 3 miinuse. Põhimõtselt näpib su kotti u 5 seki ja noogutab siis väsinult. Mõni ei vaata sissegi. Seega – ei need turvamehed hirmuta, ega ka tegelt paharetti poest eemal hoia. Vbl revolvri kuju nad suudaks katsumise ja 2 sekise pilguheitmise abil ära detektida.

Iisraelist pääsemise kadalipp
No Tallinna lennujaamas Iisraeli pääsemiseks oli turvakontroll tavalisest veits põhjalikum – käsipagasit ja passe uuriti kaks korda. Hoopis põnevaks läks aga tagasitulek. Juba varakult öeldi meile, et 3 h enne lendu peab lennukas olema. Wtf, miks selles pisikeses lennujaamas, kust väljub koguni 3 lendu päevas, nii vara peaks olema?

Bussisõidul lennujaama teatati, et nüüd kõigepealt läbivad kõik intervjuu. Kuidas palun? Intervjuu piiriametnikuga. Sellele järgnevad põhjalik pagasi läbivaatud, passikontroll, käsipagasi läbivaatus ja veel lõpuks siis pardakaardi pidulik kätteulatamine.

Üks piirivalvur jõuab rohkem küsida, kui…
Rahvas võttis vastavalt keeleoskusele sappa ja jäi oma korda ootama. Ca 150 cm pikkused pisikesed neiud võtsid roosaks puhanud põhjamaa turistid siis järgemööda ette. Sabas seistes nägime, et lisaks vestlusele võetigi kohver lahti. Ja mitte ainult – need, kes reisisid üksinda, said tunda selle varjukülgi.

Ühel proual pakiti ikka tubli 80% kohvrist lahti. Isegi mingi lapsele kingiks ostetud mänguasja pakend rebiti lahti. Ja siis muidugi klassikaline “me peame teie passi tagaruumis hästi mitu minutit kontrollima” trikk. Tädi pakkis mingi 15 min kurvalt pärast on sjuutkeissi kokku.

Meie kord! Need, kes kantud ühele vautšerile ja reisivad koos, saavad koos intervjuule minna. Seltsis ikka tugevam tunne. Kes te teineteisele olete? Kas pakkisite oma pagasi ikka ise? Mis kell pakkisite? Kus te kotti hoidsite? Kas keegi pääses enne siia tulemist teie pagasile ligi? Kas keegi kinkis teile midagi või palus üle piiri viia?

Hi-tech kotiülevaatus
Siis jõudis järg meie kohvrini – kott lahti ja hakkas pihta. Tshikil, kes meid kontrollis, oli kasutada mingi sinine plastikust jublakas, mille otsa pani pabertaskuräti sarnase lehekese. Ja siis manööverdas seda seadet üle meie kohvi ja asjade. Vahepeale läks ühe suure massina juurde, pistis selle taskurätiga otsa masinasse, mis tegi piiksu. Mida kuradit seal täpselt tehti, seda me aru täpselt ei saand. Vist võeti mingit lõhkeaine proovi. Väga hi-tech igatahes.

Pildistasid sõdurit – kustuta ära!
Meil vedas tegelt – ainult mingi kolmandik nänni tõsteti välja. Ka see läks hästi, et kaameratest ei hakatud fotosid-videot läbi vaatama. See pidi suht tavaline olema. Ja ohh häda, kui oled mõnd sõjaväelast pildistanud – kohe tuleb ära kustutada. Meil video peal veits oli sõdureid. Aga noh, pääsesime.

Edasi tulid siis passikontroll, käsipagasi kontroll ja siis saimegi auhinnaks pardakaardid ka kätte We did it! Ütleme nii, et see on “teenus” kannatlikele. Aga samas, kes ei tahaks koju saada:)

Ahjaa, kui kunagi lendad Iisraeli õhuruumis, siis vastavalt selle maa seadustele tuleb Iisraeli kohal igal juhul turvavööd lennukis peal hoida ning pissile minna ei saa. Niiet – arvestage sellega:)

Eraldi võiks rääkida mõningatest söömiselamustest ning paarist “vahejuhtumist”, mis reisi ikka põnevamaks teevad. Vürtsi ju ikka ellu tarvis.

Lõunamaa joogid võrduvad meie jaoks värskelt pressitud mahladega – apelsin, greip, granaatõun, mango. Uujee. Magusad ja värskendavad.

Nagu kodus oleks

Vähemalt Eilatis on juudi köök küll väga suurte vene mõjutustega. Ilmselt on see üle riigi nii, sest vene taustaga juute elab riigis ca 2 miljonit (kogu rahvastik üle 7 mln-i).Kartulisalat, heeringas, tumedamat sorti leivatooted, kodujuust jne. Nagu oleks hommikul kodus külmkapi avanud. Njah, õnneks mitte ainult. Siiski on sealsel köögil ka omapära.

Koššer on sealne toiduvalmistamise traditsioon, mis järgib kindlaid reegleid. Täpsemalt loe siit. Mis kõige olulisem, koššeri põhimõtete järgi tehtud toit on rabi poolt õnnistuse saanud. Lisaks on valmistamisel rida põhimõtteid, millest olulisemad on näiteks see, et piima ja liha ei pakuta ühel ja samal toidukorral, süüakse vaid loomi, kel on sõrad ja kes mäletsevad (välistab sea), ei sööda selgrootuid jne.

Falafelid, hummus, salatid
Nüüd sellest ka, mis sealsele köögile iseloomulik. Meie lemmikuks osutusid falafelid, mis on siis kikkerhernestest, oliiviõlist ja maitseainetest keeratud friteeritud pallikesed. Väga nämmad. Eriti head on need söömiseks hummusega, mille puhul tegemist määrdega, mis tehtud samuti hernestest, teistest aedviljadest, vürtsidest jm heast-paremast. Hummus on ka paras niisama leivale määrimiseks. Jällegi – lihtsa maitsega ja ei piiksu hamba all.

Salateid armastavad nad ka – suhteliselt vingeid-vängeid, tehtud kapsast, tomatitest ja/või porganditest, lisatud äädikaid ja vürtse. Liha poole pealt eelistavad nad lehma või kana. Lehmaliha-põhine roog schawarma on koos salatiga saia sisse pistetuna väga tõhus ja maitsev suutäis. Ei tea, mis võlunänniga nad seda liha maitsestavad. Ja jube hästi maitsestavad:)

Hiiglaslikud portsud
Tagasihoidlikkusega juudid toiduportsude osas ei hiilga. Need on suisa gigantsed. Näide: läksime sööma ja mõtlesime, et võtame salativaliku (paistsid mitu väikest kausikest), falafelid hummusega ning hobuseraua-kujulise piruka duda. Ja kui kelner tuli – küll hakkas neid kausse lauale laduma. Porgandisalat I ja II, peedisalat, väga vürtsikas tomati-sibulasalat, keskmiselt vürtsikas tomatisalat, vähevürtsikas tomatisalat, kapsasalatid (hele ja lilla), klassikaline majoneesiga kartulisalat jne. Ja kasted – vürstikad ja malbemad.

Kõrvale muidugi sai. Ja mitte üks õnnetu kõhetu viiluke, vaid põhimõtselt terve päts kahepeale. Peale saab määrida kolme eri maitsega pestot. Huhuuu! Sööme end palliks! Saime salateid juba tervelt 5 min süüa, kui tuli lauale falafeli-ports, mille juurde – üllatus-üllatus – kaks prisket viilu saia.

Kui jõuad süüa vaid poole
Möödub veel paar minutit ja lauda tuleb duda – meie tellitud hobuseraua-pirukas, mis pole just liiga pisike ja sisaldab rohkelt maitsvat mozzarellat ja oliive. Juurde jällegi kausike kastet ja üllatuseks veel muna ka.

Me suutsime sellest kõigest ära manustada vaevalise poole. Kelner vaatas meid kaastundlikult ja teatas, et no üks õige juut sööb selle portsu ikka üksi ära, mingi tunniga umbes. Ääähh? You mean, really?

Vürts, vürtsi, vürtsi!
Aaa, mida arvata majast, mille ümbrus lõhnab juba 20 m kauguselt mõnusate vürtside järgi. No ikka hästi arvata, sest see ongi vürtside maja. Käisime oma ringituuritamise raames ka ühes kohalikus vürtsipoes. Seda ei saa kuidagi kirjeldada, seda lõhna peab ise tundma. Seal oli tubli sadakond erinevat maitseainet ja nende segu, lisaks halvaad, pähklid, müslisegud ja muu taoline.

Vürtsisegu kanale, lihale, jamsile, kartulile, riisile, hummusele, araabia, malaisia, hiina, tai jms pärased varjundid ja nii edasi. Igaüks, kes hääd toitu vähegi hindab, võiks sinna pikemaks nuusutama jääda. Pole patt öelda, et sai isegi kaasa ostetud üht koma teist:)

Kui Ines ja Celine Dion ühele pulgale asetatakse
Paar põnevat kogemust veel. Sattusime Eilatis ühte poodi, kus müüa üheks esmaseks stampküsimuseks oli “oo, where are you from?”. Estonia peale läksid tal silmad põlema nagu jaanituli ja edasi toimus midagi üsna ootamatut. Neiu palus meil oma läpaka juurde tulla, et ta tahab näidata, milline meie eurolugu talle väga meeldis. Surfas natuke ja leidis Inese “Once in a lifetime” üles. “It is one of the best songs I have ever-ever heard. Is she still singing? Is she famous? Ooo, I like her very much. And Celine Dion too.” Oot, kas ta pani praegu Inese ja Celine Dioni kaalukausile? Väu, päris hea.

Kui müüjanna meile veel veidi Inest on kiitnud, Gerda talle Youtube`i otsingu jaoks Inese täisnime üles kirjutanud, toimub veel meiliaadresside vahetus. Neiu väga soovib, et me talle veel Inese muusikale viiteid saadaks. Ja et ta ikka tahaks väga Eestisse ka tulla. Päris põnev. Selleks, et külmumisšokki vältida, soovitame müüjannale siiski Eesti külastamist suvel. Pärast selgub, et ta poe boss on Eestis käinud. “Estonia was naaaais, veeeeeeeeeeri naisss!” On-on, saame kinnitada.

Ootamatu parasailing
Olime juba eelmistel soojamaareisidel mõelnud, et võiks ka kunagi maa ja taeva vahel kõlkuda. Parasailing on siis atraktsioon, mille puhul paat sõidab veel ja veab enda järel langevarju, mille all üks-kaks inimest istuvad ja maailma kaevad.

Olime ühel suht igaval merekruiisil kui äkki põristas laevukese külje alla end mootorpaat, kust pakuti võimalust minna parasailingule. Mõeldud-tehtud, läheme! Kas nüüd või alles… tulevikus. Kui enne oli kerge värin sees, siis tegelikult on atraktsioon suht turvaline ja mõnus. Noh, enamasti ikka.

Mingi hetk lastakse sind paadist lendu ja siis kogud kõrgust ja teed kaaslasega nalja, poseerid ja musitad paadist pildistavale djuudile, vaatad ringi, soovi korral ahhetad ja kilkad:) Vahepeal lisab paadike äkšoni saamiseks hoogu, teeb pöördeid, et vari külg ees hoogsamalt mere poole suunduks, et õigel ajal taas kiirust koguda.

Naka-naka

Ma nüüd ei teagi, oli see nii plaanitud (vist siiski mitte) või lihtsalt asjalood naturaalselt nii, aga adrenaliini lisas meie sõidule see, et mingi kinnitusrihm, mis meid varju küljes hoidis, nagises ja krõpsus kogu selle aja. Pöörete ajal eriti märgatavalt… see kuidagi köitis tähelepanu. Aga väga tegelikult cool oli. Tõsi, esimesel korral läks atraktsiooni enda nautimisele ning ega ümbrust ei jõudnudki palju jälgida. Kui kunagi uuesti parasailingut teha, peaks juba vaadetele enam tähelepanu pöörama:) Vaid ca 10 mintsa see lõbu kestabki. Atraktsiooni lõpp on ikkagi peedpidi vees, et paadijuhil ka rohkem nalja oleks:)

Nii-nii! Sai käidud sedakorda Iisraelis. Sihtkoht sai valitud välistamismeetodil: Vahemere kant – praegu liiga külm, Kanaarid – polnud piisavalt head pakkumist ja piisavalt sooja ilma, Egiptus – no ei tõmba. Seega – õnneks hakkas Horizon Travel Eilati lennutama. Go!

Iisrael on teada tuntud ses osas, et välisuudistesse jõuab ta päris tihti ning märksõnadeks seejuures on Gaza sektor, Jordani jõe läänekalda alad, konfliktid, juutide-moslemite vastuolud, terroriaktid, Iraani ähvardamine sõjaga jne. Ausalt öeldes see isegi väga ei hirmutanudki. Praegu on seal ju rahulik. Ja oli meie sealoleku ajal ka. Iisraeli militaarsusest ja turvakontrollist kirjutan kohe ka eraldi. Täitsa tore koht on.

Ui, kui soolane
Novot, peamised asjad ennekõike. Surnumeri oli päris selline imelik lombike, nagu pildi pealt head sõbrad ja telekas enne näidanud olid. Ja päriselt ongi nii, et paned ujukad selga, pistad varba vette, väristad oma pekikesi, sest ikkagi tundub vesi pisut külm, võtad end kokku ja astud vette. Kui vesi ulatus juba pihani, lased end vees istuli, tõstad jalad ja – hoplaaa, jääd vee peale püsima. Ajad end sirgu ja ulbidki rõõmsalt vee peal. Now I get it, kuidas Jeesus vee peal sai käia:)

Surnumeres soovitati ulpida korraga 15-20 minutit, sest nii on tervislik. Pikemalt läheb juba kraam tiba kangeks. Mõjub hästi nahale ja eri tervisehädadele, kui end sealse mudaga kokku määrida, et veel parem su ihule. Meie ulpimine oli hommikul kl 8.30, mistõttu tundus suplus veidi külm.

Kui Eestimaal on meres soolasisaldus ca 2,5%, siis Surnumeres 31%, kohati isegi 33%. Mis veel põnev – see on maailma madalaim paik – järv asub 400 m alla merepinna! Mõtlemapanevad faktid seega. Ja – paraku-paraku kuivab Surnumeri iga päevaga järjest kokku. Numbrid ei meenu, kuid üsna kiiresti. Surnumeri on ka majanduslikult Iisraelile oluline – soola- ja soodatootmine, erinevate väetiste- ja kemikaalide eksport toovad maale rikkust. Ained ise pärit Surnumerest endast.

Jeruusalemm – püha linn
Iisrael on tervikuna ajaloost paks. Piiblilugu, jah muidugi. Kirev juudi rahva ajalugu ja vintsutused. Ka seda. Suurte religioonide  – islam, judaism, kristlus – sünnipaik. No Jeruusalemm muidugi. Meie retk viis meid piibli sisu ning Jeesuse saatusega seotud paikadesse Jeruusalemmas. Õlimägi, Püha haua kirik, nutumüür jne.

Esmalt on vaade Õlimäelt Jeruusalemma vanalinnale ja siluetile muidugi vinge. Mošeed, sünagoogid, katoliku kirikud, iidsed linnamüürid, kitsad tänavad, mägine siluett. Võiks pikemaltki jälgida. Kui just postkaardimüüjad seda vaadet aktiivselt ei häiriks – Herusalem poostkards, only one dolar. Tšiip!

Soov nutumüüri prakku surutud
Nii mõnigi pilt jääb mällu ka Püha haua kirikust. Esiteks on see tohutult suur ja sopiline, pakkudes palvetamispaiku eri uskude ja usulahkude esindajatele. Turiste oli palju, eriti venekeelseid. Enim sooviti näha muidugi Jeesuse matmispaika.

Ja muidugi nutumüür. Seal on levinud tava kirjutada paberile väike soov ja panna see müüril mõnesse prakku. Siis pidi täide minema. No muidugi korjatakse need kirjad sealt ära ja ei tea, mis neist edasi saab. Aga loota ju ikka võib. Paotasime meiegi oma soovikese Gerdaga sinna. Eks näis, kas ka täitub… Nutumüüri ääres oli muide vaid ca 1/5 eraldatud naistele, kus oli kõvasti tunglemist. Mehed said kõvasti oma müüriosas laiutada.

Pulbitsev linn
Kokkuvõtteks, ilmselt oleks Jeruusalemm jätnud hoopis sügavama mulje siis, kui minul ja religioonil oleks tihedam ja sügavam side. Siiski on minu suhted usuga leiged (aga respekteerivad) ja nii oli Jeruusalemm siiski vaid üheks üsna huvitavaks välismaal külastatud linnaks. Ei enamat. Aga minna muidugi tasub.

Mõned tähelepanekud ikkagi veel – tänavapilt Jeruusalemmas, eriti vanalinnas ja araablaste kvartalis, on värviline, kirev ja kitsas. Seega, üsna võluv.

“Teine Iisrael”
Päris Jeruusalemma külje alt möödub ka üks teine müür. See müür sümboliseerib paraku Iisraeli tumedamat poolt. Too müür eraldab piirkonna “Jordani jõe läänekallas” sellest ilusast, euroopalikust ja edukast Iisraelist. Peamiselt on see araablastega asustatud ala, kelle elutingimused on hädisemad, kus on palju sotsiaalseid pingeid, mis paraku lahvatuvad probleemidena mõnikord terroriaktide kujul. Kuulsad uusasundused oma kandiliste kortermajadega paistsid bussiaknast täitsa ära. Karm… Ja paraku on Iisraelil veel teinegi sarnane pulbitsev maatükike – Gaza sektor.

Eilat – ei midagi erilist, kuid ometi mõnus
Meie pesitsuspaigaks oli tegelikult Eilat. Esmane üllatus oli juba olnud Iisraeli maandumine – põhimõtteliselt maandati meid keset kõrbe lennujaama, mis umbes Ülenurme jaama suurune. Eeee…? No polnd hullu, tunnike tiirutamist kivikõrbes, mägede vahel ja Egiptuse piiri ääres ning olimegi kohal.

Eilat on klassikaline soojamaa kuurort – suured ja kallid ning väikesed (ja kallid) hotellid, tänavakaubandus ja kohvikud-restod rannapromenaadil, läbipaistev meri ja turistid. Tõsi, vist ikkagi päris tipphooaeg seal polnud – inimesi ülearu liikvel polnd. Samuti on erinev veidi turistide struktuur – venelased, soomlased ja eestlased. Muid keeli ei kuulnud pea üldse. Tubli 80% on muide vene turistid, mistõttu igas kohvikus meie poole ka esmalt russkiis pöörduti.

Kellele Eilat, kellele mitte?
Eilat sobib hästi snorkeldamis- ja päevitamishuvilistele, kes on huvitatud ekskursioonidest Iisraeli peamiste tõmbenumbrite juurde, viitsivad niisama ringi hängida, häid ampse süüa ja näiteks raamatut lugeda. Sellistele “kulgejatele” sobib.

Ei soovita Eilatit ööhuntidele, kelle jaoks peab lõunamaakuurort sisaldama kümneid neoonseid naitklaabe. Eilatis ei tundunud ööelu valik eriti kirev olevat. Ööelu keskendub restodele ja isegi laivis ei pakutud juudimuusikat. Gucci-Mucci, fäänsi-šmäänis noori puhkajaid, kellega tutvusi luua ja “liine ajada”, seal ka pole:) No tõsi, siinkirjutaja jaoks polnud see ka fookuses:) Pigem olid puhkajad seal pered ja eakamad tegelased. Ja need, kellele on paljad, puna-kollased mäed ja roheluse puudumine ebasümpaatsed, ka Eilatile sõrme ei viska. Vist.

Omapärane geograafiline positsioon
Eilatis on tunne veidi kitsas – geograafiliselt on Punase mere ääres Iisraelil vaid 11 km merepiiri. Lääne poole jääb Egiptus, ida poole Jordaania. Ja juba 32 km kaugusel ka Saudi-Araabia. Eilatist väljasõite teha on veidi keeruline, sest Iisrael on piklik nagu sai ning millegi põnevama nägemiseks tuleb sõita tublisti põhjapoole läbi kõrbe.

Kiusatus oli suur külastada nii Egiptust (Taba on Eilatist 4 km) kui ka Jordaaniat (Aqaba oli Eilatist 8 km), need ju ometigi islamistlikud riigid, kes Iisraeli sissesõidutempliga inimese oma maatükile lasevad. Kuid… ainuüksi piiriületuse eest küsiti Egiptuse poolel 270 kr ja Jordaania piiril koguni ca 520 kr. Seega, selle plaani matsime maha. Ega ilmselt ka midagi peale linnukese “olen seal käinud” nende külastamisest saanud poleks.

Ühesõnaga, eestlased on ikka talvereisideks väga kobeda sihtkoha saanud. Vahelduseks Kanaaridele ja Egiptimaale. Seda kinnitas ka 100% täis lennuk. Hinnatase kohapeal on aga küll kõrge, niiet rahakott puuga selga. Kes rohkem kohalikku Iisraeli tahab tundma õppida (Eilat ikkagi turistikas puhtalt), võiks maanduda Tel Avivi ja ringi hulkuda seal, Jeruusalemmas ja põhjapool Haifa kandis. airBaltic lennutab Tel Avivi suht soodsalt mõnikord.

Kui küsse, pane kommentaaridesse või võta ühendust:)

Ja kõigepealt 5 olulist teadet Petrone Prindilt!
1) 6. novembril ilmuva Berit Renseri ja Terje Toomistu hüpnootilise reisiromaani “Seitse maailma” treiler:
http://www.youtube.com/watch?v=qjwzT_w9uO4&feature=player_embedded

2) Justin Petrone intervjuu KUKUraadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Eesti”: http://www.youtube.com/watch?v=zlIexCTg5k0

3) Kaja Tampere intervjuu KUKU-raadios, kus ta räägib oma raamatust “Minu Soome”: http://www.youtube.com/watch?v=soHob7ZHMZ0

4) Meeleolukas meenutus raamatu “Minu Austraalia” esitluspeost: http://www.youtube.com/watch?v=CLRqnaoOgnA&feature=player_embedded

5) Ja kirjastus, kes need raamatud on ilmale toonud ja kust neid netipoest ka osta saab: www.petroneprint.ee

Blogikampaania reeglid:
- Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv
- Lingid peavad olema aktiivseks tehtud
- Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.
- Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini
- Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist palutakse saata e-kiri blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja teada anda, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik, mille seast endale tasuta raamatu leiad, on Petrone Print kirjastuselt järgmine:
Minu Ameerika 1 – http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika.php
Minu Ameerika 2 - http://www.petroneprint.ee/minu_ameerika_2.php
Minu Hispaania – http://www.petroneprint.ee/minu_hispaania.php
Minu Argentina – http://www.petroneprint.ee/minu_argentina.php
Minu Itaalia – http://www.petroneprint.ee/minu_itaalia.php
Minu Alaska – http://www.petroneprint.ee/minu_alaska.php
Minu Moldova – http://www.petroneprint.ee/minu_moldova.php
Minu Tai – http://www.petroneprint.ee/minu_tai.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 1. osa –http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud.php
Naisena sündinud, 20 aastat hiljem, 2. osa –http://www.petroneprint.ee/naisena_syndinud_2.php
Lagerii – http://www.petroneprint.ee/lagerii.php
Tähe tänav – http://www.petroneprint.ee/tahe_tanav.php
daki.elab.siin – http://www.petroneprint.ee/daki_elab_siin.php
Tule, ma jutustan sulle loo –http://www.petroneprint.ee/tule_ma_jutustan_sulle_loo.php
Meestest, lihtsalt – http://www.petroneprint.ee/meestest_lihtsalt.php
Luugiga lehm – http://www.petroneprint.ee/luugiga_lehm.php
Kust tuli pilv – http://www.petroneprint.ee/kust_tuli_pilv.php

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt.

Väike eputusring. Kevadise Bahama külastamise muljed nüüd ka ajakirjas Estraveller.

Bahama = sinine meri, kollane liiv, mustad mehed, roosad, flamingod, hallid delfiinid, rõõmsad näod:)

Varsti tuleb samas ajakirjas ka Chicago muljetest juttu. Need olid ehk isegi mitmetahulisemad.