Tai 2012: Ban Mae Lid English Camp

Esiteks, karenid ise on erakordselt lahked, rõõmsameelsed ja mänguhimulised (igas vanuses) ja siirad inimesed. Suu muudkui kõrvuni.

Vaikne rohelus
Teiseks – kool asub u 1100 m kõrgusel merepinnast, ümber näeb vaid rohelusega kaetud mägesid, kuuleb jõe vulinat ja näeb öösel päris kottpimedas eriti tähtedest kubisevat taevast. Pluss muidugi värske õhk, mida on külluses.

Kolmandaks – loodus. Me tegime ühe 5-tunnise matka külast u 350 m kõrgemale mäe otsa. Tee oli üsna ülesmäge kaldu ja viis kohati läbi tiheda metsa. Igast mulle tundmatuid puid ja põõsaid oli külluses. Vaade mäe otsast oli traditsiooniliselt lummav.

Ahjaa, 5 tk meie u 25st matkajast tegi jalgi mõlemad otsad ehk üles ja alla. Mina nende hulgas. Eriti magus väsimus oli lõpuks. Ja õhtusüügil läks topeltkogus riisi

Ma ei saa sellest söögivärgist üle
Neljandaks – me elasime koolis, sõime koolis. Ja toitu tehti massile, mis ei tähenda kunagi teoreetiliselt head. Aga, selle 16 toidukorra jooksul ei olnud põhjust nuriseda mitte ühegi toiduampsu üle, mis meile pakuti.

Kõik maitseb nii pööraselt puhtalt ja hästi. Isegi siis, kui 2 korda päevas riisi saad. Samas saab alati ka värsket ananassi, mangot, arbuusi. Huvitav, kuidas ma pärast kasvõi keskpärase Tallinna lõunasöögiga, mis maksab Tai omast 2 x rohkem, aga maitseb 2 x vähem, küll harjuda suudan?

Mis valmistas ebamugavust?
Peamiselt üks asi – taid üldiselt, aga eriti põhja piirkonna rahvad on oma traditsioonide tõttu ääretult aupaklikud ja alandlikud külaliste vastu. Minu jaoks isegi ebamugavalt kohe. Kummardusega tervitus – sellest sain aru ja sellega harjus. Küll aga see, et nt lapsed mööduvad kahest juttu ajavast täiskasvanust poolküürakil, et end nähtamatuks ja võimalikult “vähesegavaks” teha, oli mulle veits liiast.

Samas, traditsioone tuleb austada ja ei saa hukka mõista. Tänu sellele nende külaelu ehk toimibki, et vanuse skaalal põhinev kord on endiselt paigas. Lihtsalt mulle oli ebamugav see koogutamine minu ees, sest ma pole ju mingi õpetajagi tegelikult.

Olmelised ebamugavused ei ole kogu selle elamuse kõrval absoluutselt mainimist väärt.

Eesti vaim ja tantsujalad Tais
Viimasel laagriõhtul oli pidu, kus ka iga laagerdaja isetegevust pidi viljelema ja miskit ette kandma. Algul plaanisin end mõne rühma taustaplaksutajaks suruda, aga siis tuli idee, et paneks hoopis Eesti peo püsti. Tuli meelde seegi, et vabariigi aastapäev ukse ees.

Nii saigi oma ettekandena kõigepealt 7-le Pattayakale kiiresti väike kaerajaan selgeks õpetatud. Ja seejärel, kui mikrisse hüüdsin, et kes tahab, tulgu kaa, täitus plats raskestihoomatava koguse väikeste karenitega (u 50 vast), kellega koos siis ühe suure kaerajaanitamise tegime. Eesti sünnipäeva auks siis!

Minu minutid kuulsust
Tulemus – ootamatu edu ses osas, et tants ise pärast u 15-aastat kohe välja tuli (musa tõmbasin enne netist, tervitused ACTAle seejuures). Ja et kogu see mürgel seal platsil nii suured mõõtmed võttis.

Üks Kanada kutt kippus veel tänagi bensujaamas kaerajaani tantsima ja leedu õpilase kommentaar eile pärast tantsu oli, et:” seriously, all these thais here are dancing estonian dance? Its crazy. I`d have never thought that I`ll see that kind of thing! I`m impressed”.

Külavanem käis ja patsutas mu õlga veel pool aega ülejäänud õhtust. Niiet, vaatamata kaugele asukohale hoidsin lippu kõrgel

Edust pimestatuna otsustasin, et ka kahes järgmises teadaolevas keelelaagris, millest vist osa peaks võtma, kasutan icebreakerina vajadusel sama tantsu Äkki peaks EAS-st mingit eesti kultuuri tutvustamise toetust küsima? Ahh, neid pabereid ei viitsiks niikuinii täita…

Seega – kui ümbritsev keskkond nõnda palju inspiratsiooni annab, võib ka (Lonely Planeti kirjelduse järgi) “reserveeritud, aeglane ja kinnine” eestlane trikke teha

Tai 2012: Ban Mae Lid English Camp

Inglise keele laager = veidi keelt, ohtralt mängu
Laagri eesmärk oli kohaliku mäehõimu lastele 4-5 päeva jooksul veidi inglise keelt õpetada ning nende meelt lahutada. Sellises kasutoovas võtmes. Hõimuks ei olnud siiski pikakaelalised, vaid selline hõimurahvas nagu karenid. Erakordselt lahked ja armsad inimesed.

Koolis õpib u 300 last, kes enamus ka laagris olid. Seega käis töö tavaliselt 4 grupis. Inglise keelt nad väga ei osanud. Mõnede tublimate neiudega sai vast 3-4 lauselisi jutte pidada. Muidu üldiselt siiski pigem üksikud sõnad.

Kogu ettevõtmise raudreegel oli see, et hoia need väikesed tegelinskid tegevuses ja siis asjad sujuvad.

Ma kohe satun sinna “uju välja” olukordadesse
Pattaya kooli õpilased, õpetajad ja mina, ainsa vabatahtlikuna. jagati siis rühmadesse.  Ülesanded jagunesid neljaks, meie tegevused ja rühmad roteerusid. Seega, “tundideks” olid: fun games ehk igasugused mõnusad mängulised tegevused, inglise keel, värvimine (veetsisternid, mänguväljak jne) ning aiatööd. Kõik said kõike teha.

Sattusin ainsasse 3-liikmelisse rühma, mille juhiks pidi olema kogu reisi peakorraldaja. Ehk siis Pattaya kooli kekaõps. Ta aga miskipärast arvas, et esimesed kaks päeva võiks niisama tšillida. Seega siis Raimo, esimest korda lastekarja vedamas, ja tema ustav kaaslane, 15-aastane koolipoiss Kanadast, asusid siis 60 tai-karenikeelse lapsega rinda pistma.

Õnneks üks kohalik õpetaja oli ka läheduses, kes vähemalt u 30% meie juhenditest suutis kohalikele edasi tõlkida.

Tulemus: hakkama saime
Esimesena pidime mänge tegema, kus sujuvalt proovisime neile algelist inkat õpetada palli- ja värvimängudega ning bingoga. Õhtupoole olid aiatööd, mida kasutasime hoopis kohalikelt tüdrukutelt kareni keele õppimiseks.

Teisipäeval andis inglise keele tund ikka juba päris kihvi adrenaliinilaksu, sest asjad hakkasid aina enam toimima. Ja teadmise, et taid on tohutult mängulised ja et edu aluseks on kiire reageerimine. Õhtupoole maalisime mänguväljakule mänge ja pilte.

Viimaseks ehk spordipäevaks ülendati mind siis juba “ametlikult” üheks tiimijuhiks, mis lõppes, ma ei saa mainimata jätta, meie võiduga pallimängus.

Algaja õpetaja triibulised
1. Ise peab ikka äksi täis olema. Ega muidu keegi sind kuulata-vaadata ei viitsi.
2. Mida rohkem teistele loota, seda suurem on segadus, kus neid “teisi” pole ikkagi toeks. Ehk siis meie tiimijuhi juhtum, kus ma selle sujuvalt enda kanda sain.
3. Kiire reageerimine ja improviseerimine on pool võitu.
4. Korralik ettevalmistus on teine pool võitu.
5. See emotsionaalne “tasu“, mille saab, kui näed, et ülesanne tõesti toimib ja osavõtjatel nägu naerul, on ikka pöörane.
6. Selline lastelaagrisse hüppamine, seal oma kõhklustega võitlemine ja enesekehtestamine võib olla parim tasuta juhtimiskoolitus üldse.

Meiega ühines ka vanahärra Bill Austraaliast, kes ise pensionil, kuid käib aastas 5-6 nädala pikkuste tsüklitena vabatahtlikult seal koolis inglise keelt õpetamas.

Vana õpetamishundi tarkus mulle kõlas eesti keeles umbes nii:” Tead Raimo, kui pead väikeseid lapsi õpetama, tuleb kahest hirmust üle olla – ära karda paista naeruväärne ja ära karda laulda, isegi kui sa ei oska. Sel juhul saad kindlasti hakkama!” Kuldsed sõnad. Nii oligi.

Veidruste võidujooks
On ilmnenud nüüdseks mõningad nähtused ja tegevused, millest taid kohe eriti-eriti vaimustuvad. Ja mis veits totakad tunduvad.

1. Nad on totaalsed pildistamishullud. Ma arvan, et 2 nädala on mind võetud rohkematele piltidele, kui viimase 2 aastaga. Igas asendis, koosseisus jne. Kuskilt maalt läks see laagris juba täitsa naeruväärseks
2. Kõnede pidamine. Mingi 100 asjapulka peavad kõnet koolilaagris karja 4-14-aastaste ees. Need ju ei kuula niigi, tule taevas appi. Uhh, iga päev algas kõnedega, iga uue asjapulga lisandumisega tuli uus kõne, pidu algas kõnedega, pidu lõppes kõnedega etc.
3. Sildifriigid on nad ka. OK, saan aru, et toetajad-sponsorid siltidena ära märkida on OK. Aga ka Pattaya kooliõpilased rääkisid ja Ban Mae Lidi näide kinnitas – igaks sündmuseks tehakse hunnik erisilte, mis siis kesksele kohale riputatakse. Ja mille all… loomulikult pilte tehakse Tonnide viisi.
4. Särgifriigid. Selle ohvriks ma ei langenud ehk antud juhul särki polnud. Aga suutsin Pattaya kooli õpilastel-juhendajatel u kümmekond erinevat Pattaya kooli ja selle laiema tegevusega seotud sündmuse erisärki üles lugeda. Oeh…

Ma nüüd teises postituses kirjutan veidi sealse kandi atmosfäärist ka.

Tai 2012: Phang Nga, Chiang Mai

Kihvt kaluriküla mangroovisaludes
Poo pere elas üsna suures ja korralikus majas, niiet ööbimistingimused suurepärased. Pere peab tal sealpuuviljafarmi. Lisaks on sealkandis hulk krevetikasvatusi.

Aga me käisime päris mere ääres kohalikus kalurikülas. No mis pilbastest ikka elumaju küll kokku klopsitakse, ma ütlen… Teisalt, osad majad on uued ja uhked. Need igatahes kõik on ehitatud vaiadele, sest tõusu ajal on vesi u 2 m kõrgemal tasemel ja kogu küla vee sees.

Värskete krabide õhtu
Poo seal kalurikülas muidugi kõiki tundis ja teadis. Mina jalutasin edasi-tagasi, tegin pilte, naeratasin kohalikele. Tema muudkui suhtes. Ja suhtles siis välja kotitäie värskeid krabisid, mis samal päeval püütud. Õhtul valmistas ta need õhtusöögiks. No te ju saate aru, et see sai olla ainult erakordselt maitsev elamus? Keel läks alla nigu limpsti.

Teine maitseelamus sealt oli paar tundi tagasi otse maja kõrval puu otsas kukkunud kookospähklist piima joomine. Lihtsad rõõmud, aga lihtsalt absoluutselt suurepärased ja puhtad ja värsked maitsed need on.

Sipelgaquiche Chiang Mais
Täna lendasime Chiang Maisse, kus veel üks Poo sõber meid sõidutama asus. Ega suurt ringi vaadata ei jõudnud, kuid käisime kuulsal Chiang Mai laupäevaõhtusel tänavabazaaril. Seal saab siis käsitööd, riideid, süüa osta.

Loomulikult keskendusin söögile. Ja kuna ma endale lubasin, et kõiksugu veidrustele ütlen pigem jah kui ei, siis tegi algust. Täna proovisime viinamarjalehte mässitud munarooga (nagu quiche, aga ilma taignata) sipelgate, sipelga vastsete ning koriandriga. Ja päris tõsiselt, see oli maitsev. Siuke vürtsikas.

Kulinaarsete eduelamuste hulka kuulusid veel värske puuviljasalat ning sealne üks popimaid magustoite, mida teadjamehed ja -naised mulle juba enne soovitasid. Selleks oli siis kleepuv riis (sticky rice) kookoskastme ja värske mangoga. Sulnis maitse.

Nädal looduses ja arusaadavas inglise keeles?
Nüüd siis siirdume homme hommikul Mae Hong Soni, kuhu pidi viima 6-tunnine bussisõit. Loodan, et see minibuss on veidi kobedam oma vennast Gruusias, mille “võlusid” eelmine kevad nautida saime.

Loodus pidavat seal igatahes ürgne, lopsakas ja ilus olema. Ja ka teel sinna, kuigi ehk selle serpentiinides tiirutamise ajal ei pruugi seda tähele panna kogu aeg.

Mae Hong Sonis siis Pattaya rahvusvahelise kooli laager. See võrrand sisaldab minu jaoks väga palju tundmatuid muutujaid:

- kui palju ja mis vanuses õpilased need seal on? Ja mis maalased?
- mida minu tagasihoidlik persoon sellele üritusele juurde peaks andma?
- kui palju seal kohalikega asjatamist on? Kas pikakaelalisi ikka näeb?
- kas nüüd saab inglise keeles nii rääkida, et teine pool ka vähemalt 50% küsimustest aru saab?
- mida tähendab tegelikult seal käinud hea sõbra vihje “see duššisüsteem seal vajab harjumist”?
- mida käike seal veel võib ette tulla?

Vastused u nädala pärast. Kui must enne midagi kuulda pole, siis head Eesti sünnipäeva ja tähistage siis ikka 24ndal!

Tai 2012: Tonsai, Laem Tong

Kahjuks ma kohalike intriigide tõttu sinna meremustlaste külla vabatahtma ei lähe, sest sinna praegu rohkem vabatahtlikke ei tahetagi. Poo sebis mind siis hoopis Phi Phi Tonsai kooli.

Üsna paradiisilik paik
Mulle Laem Tong tegelikult väga meeldis. Kohe väga. Ilus, rahulik, kodune. Muidugi, siin tunneks pidevalt seda maailmavalu, mis seostub hooleta laste, joovate isade, alaharitud emade ja muu sellisega. Aga sellevõrra vägevam on see ümbrus, milles elatakse. Õnneks saan märtsi keskel siiski mingi Kanada kooli külastuse käigus seal mõned päevad veeta.

Kogukonnakeskuse ehitus 6 aastat
Piltidelt Picasas on näha poolik kogukonnakeskuse hoone ja kool. Seda keskust ehitatakse juba 4 aastat ja 2 kulub vist veel. Raha lihtsalt rohkem pole.

Kooliõpilased Pattayast, Singapurist, Kanadast käivad seda ehitamas. Olukord suht nukker seega. Samas positiivse poole pealt – neil on päikeseenergia 100%. Üsna öko. Kuigi prügikoristuses on selgeid puudujääke.

Kaladega tõtt vaatama
Laem Tongist viis Poo sõber meid kohaliku tüüpilise paadiga (longtail boat) Bamboo Islandile. Snorkeldasime ja jalutasime rannas. Sellised siis ongi paradiisisaared. Vägev igatahes – valge liiv, sinine meri, vähe inimesi.  Tõeline puhkus. No see oli veel tasuta ka seejuures

Tõde mu läbikukkunud meremustlaste ekspeditsioonist
Edasi jõudsime tagasi Tonsaisse, kus külastasime Poo sõpru – mingi sukeldumiskooli pidajaid ja üht restoomanikku. Esimesed neist on kõvad Laem Tongi toetajad ja tänu nendele sain ka teada, miks ma ise Laem Tongi ei saa.

Lühidalt – koolidire ei taha vabatahtlikega jännata, eelmine suvi olid viimased. Pigem müttab omaette, paneb toetuseks saadud träni kõrvale jne. Kurb, aga nii on. Vaid ehituslaagrite ajal on oodata rohkem vabatahtlikke koos õpilastega.

Aga õhtu – keel sai alla neelatud
Nagu ütlesin, Pool on mingi sõps restoomanik. Garlic oli nimeks restol, kus õhtustasime. Garlicu munanuudlid mereandide ning köögiviljadega. Midagi nii maistvat polnud saanud juba… ammu. Ja jägmistel päevadel on neid elamusi veel juurde tulnud.

Kõrvale kohalik Changi õlu. Millel on kaks olulist tunnust – suur pudel ei ole mitte 0,5 vaid 0,64 l ja kraad mitte 4,5-5 vaid 6,4 l. Maitselt OK, veits Saku Rocki maitsega.

Kogu õhtusöök kokku 170 bahti ehk siis 4,1 €. Jah, 4,1 eurot. Sellest toit vaid 1,9 bahti. How good can it go?

Bucketid – peokäivitaja
Samal õhtul sai ära proovitud kohalik eripära – bucket ehk ämbritäis napsi. Tähendab, kogu Tais on moes selline asi, et letil on ämber (kogumahult u liiter). Seal sees 1 kange naps (0,2-0,35 l), üks coca, sprite vms ja üks muu mulliga jook, üldjuhul red bull.

Need kallatakse sinna ümbrisse kokku, heal juhul saab teise pikendaja veel. Joojate arvu jagu kõrsi sisse ja… palun, pidu võib alata.

Me muidugi testisime kohe “tantsujooki”. See pidi “full moon party´del” peamine olema. Sisaldas kohalikku rummi (0,35l), 2 0,33st cocat ja 0,1 l Red Bulli. Õnneks lasi Poo sõber Red Bulli teise cocaga asendada, muidu oleks vist hommikuni unetu olnud. Maitses päris talutavalt, aga mitte just hästi.

Üldiselt tundub, et mõõtkava on selline 1 bucketi puhul:
3le – paras, et tusatuju (kui see peaks kellelgi Tais olema) kaoks
2le – juba selgelt päris hoogne minek
1le – Robert, millal sa tuled?

Meil oli jook 3le. Piisas. Rannapeo träna ja teise rannapeo reagge olid mõlemad juba täitsa okidoki. Kas keegi sõpradest tuleks palun külla neid bucketeid sheerima?

Tuttavate leidmiseks 2,5 päeva
Ja Hemingway oma kuulsa eestlaste ja sadamate tarkusega on ikka tark küll. Kulus tervelt ligi 2,5 päeva, et kohata Phi Phi rannas tuttavaid eestlasi.

Seejuures tahtis üks tüüp meie seltskonnast ta perest mingit pilti teha. Läksin ka lähemale ja vaatan… eeeee, väga tuttav nägu. Got it! Hea ülikooliõde bakapäevilt. Väike maailm. Mu Tai kaaslased olid ka suht kummuli, et kas tõesti ma neid tundsin?

On küllaltki lilleline olla praegu.

Tai 2012: Tonsai, Laem Tong

Pärast esmaspäevast 12 h lennusõitu oleks olnud kohutavalt ebaaus, kui mulle Tai ei meeldiks. Siiski, meeldib. Ja väga. Ma parem ei räägi praegu loodusest, söögist ja ilmast. Ükskõik, mis ma ütleks, seda võidaks kasutada minu vastu

Väljakutse – lisa tekstile S
Esimene ja kõige tõsisem proovilepanek on kohalike inglise keel. Nimelt – mulle tundub, et nad ei häälda välja s-tähte, mõnikord ka mitte R-i ja siis jälle H-i. Gypsy asemel on gipi jne.

Esimestel päevadel olid minuga vaid Poo, aga ka Baan (pärisnimega Dissaya) ja Ngo või Nio, mõlemad Bangkokist ja Poo sõpsid. Baan, rääkis head inglise keelt, sest õppis vahepeal USAs.

Teise päeva pärastlõunaks, ja eriti õhtuks, mil ka bucketit proovitud (vt järgmist postitust), hakkasin ka Poost juba paremini aru saama. Kuigi, mu küsimusi mõistab ta oluliselt kehvemini, kui e-kirjade vahetamise põhjal arvasin. Seetõttu olen mõneti infosulus – küsida tahaks rohkem kui vastuseid saab.

Plaanipärane – plaanid ei kehti
Juba avapostituses ütlesin, et ega mingit selget sihti-plaani-eesmärki pole. Tähtis on elada täie rinnaga. Üsna kohe pärast Pooga kohtumist selgus, et reisile eelnenud infost kehtib vaid üks asi – nädal mägedes Mae Hong Sonis.

Kõik muu muutub. Mustlasküla asemel olen Phi Phi põhikeskuses Tonsais (väga turistikas). Nimelt siis toimetan sealses koolis, kuid vabatahtlikku tööd koolis alustan alles märtsis, enne ringsõidud eri kohtadesse. Ja ka esimesed paar päeva olime Tonsais, ööbisime kooli juures.

Seega endal paras mustlaselu kuni 28. veebruarini, mis marsruudina on selline hoopis: Phi Phi - Phang Nga – Chiang Mai -  Mae Hong Son – Chiang Mai – Phang Nga – Nikhon Si Thammaret – Phi Phi.

Mõned olulised faktid
33-34 kraadi sooja siin on päeval tavapärane. Ja see on ootamatult hästi talutav. Bangkokist pärit Poo sõbrad oigasid märksa enam kui mina päikese ja kuuma tõttu. Eriti meeldib mulle ilm hommikul ja u 17-18 paiku, mil pole nii kuum, kuid on ometi soe ja õhk mahlane.

Taid on rahulikud, sõbralikud, pisut kohati isegi kinnisemad, kui arvasin.

Toiduga on nii, et midagi alla taseme “hea” ma vähemalt soolaste söökide osas pole saanud.  Hindele “suurepärane” on olnud enamus roogasid. Ja puuvilju.

Kõht pidas vastu hästi kaks testipäeva – kohe jõin kohalikku vett, sõin värskeid puuvilju, jõin jääkuubikutega jooke ning kõndisin rannas paljajalu. Ehk, tegin kõike seda, mida reisimeditsiini arst ei soovitanud. Tulemus – perfecto enesetunne. Ptui-ptui-ptui

Ajavahest sain üle kohe esimese päevaga sisuliselt.

Mis plaanis?
Õnneks on plaan veel täiesti segane. Ja nii ongi tore. Üldiselt hakkan aitama kohalikku kogukonnakeskust, mis hoolitseb seal saarel meremustlaste heaolu eest. Niipalju tean öelda, et ilmselt hakkan kohaliku kooli lastele veidi inkat ja arvutiõpetust õpetama. Ja ilmselt midagi veel.

Kogukonnakeskusest endast saab veidi siit lugeda.

Veel ütleb luureinfo, et mõned vabatahtlikud tulevad sinna ka Saksamaalt ja Tšehhimaalt. Ilm olevat soe, toidud head ja vürtsikad ning taid naeratavad.

Järgnevalt väike video Phi Phi saare ja meremustlaste kohta. Nagu näha, üsna turistikas saar, kuid mul õnnestub peamiselt aega veeta hoopis seal kohalike juures külas.

Millised on ootused?
Puhata tahaks. Ja põnevust, uusi maitseid ja kogemusi ja sõpru. Sooja saab ka. Üldiselt ei ole ma mingit suurt plaani paika pannud. Laseks rohkem asjadel lihtsalt juhtuda.

Siiski, väike wishlist kohtadest ja tegevustest, mida sihiks olen võtnud, saab siit vaadata.

Kohe metsa, mäe otsa
Esimeste nädalate osas on aga plaan küll. 13. veebruar on start. Esmalt pikem reis ja kodusaarega tutvumine. Ja juba 18. veebruaril läheme kohaliku koordinaatoriga Mae Hong Soni. See on piirkond põhja-Tais, kus aitame Pattaya rahvusvahelise kooli õpilaste koolivaheaja laagrit korraldada. Minu suureks rõõmuks olevat see mobiili- ja internetilevita piirkond. Aga see-eest kõvasti lopsakat loodust.

Kohalikust pikakaelalisest mäehõimust, keda praeguste plaanide järgi ka külastame, on üks videolõik pakkuda:

Blogimine
Siia kirjutan siis, kui jõuan. Ja inspiratsiooni jagub. Mingit regulaarsust ja mahtu ma lubama ei hakka, aga usun, et muljeid tuleb piisavalt palju. Siis on neid hea pildis ja kirjasõnas ka jagada.

Pidevalt on vast tüütu uurimas käia, mistõttu soovitan süvahuvilistel blogi avalehel endale postituste teavituse meiliaadressile tellida. Hea mugav.

Kommentaarida ikka võib, mul on selle üle hea meel. Või küsida ja nõu anda.

Selle kriisi ja rahapuudusega on nii ja naa. Mandril, täpsemalt Ateenas, on vist asi hapu, aga Kreetal küll kollapsit näha ei olnud. Küll aga võis seal näha erinevaid põhjuseid, miks neil majandus viltu veab ja üldse igasugu kurioosumeid. Pildid pole teemakohased, vaid lihtsalt illustreerivad klõpsud.

Lühikese sütikuga onu lennujaamas
Mingit rahapuudusest tingitud stressi kohalike seas igatahes ei paistnud. Ainus närviline kohalik oli Iraklioni lennujaamas turvakontrollis. Mingil onul sõitis katus totaalselt ära – hakkas seal kisama ja käega vastu turvaseadme linti taguma. Aga noh, teised tavad, teine temperament.

Kui meil oleks selle peale ammu G4S-i “turvatöötaja” (üldjuhul 150 cm harjavarre kehaehitusega noormees või mõni priskem mammi) kohale ilmunud ja onu “rahustama” hakanud, siis seal ilmus üks G4S-i onu välja küll, aga vaatas pealt, kuidas klient end välja elas. Lõppkokkuvõttes midagi ei juhtunud, vana vandus, aga võttis oma asjad kastist välja ja läks lennukile:)

Auhinnatud kolelennujaam
Eks mõneti võis härra pahameelest aru saada – see on ülekaalukalt kõige ebaratsionaalsem lennuväli, kust me lennanud oleme. Iraklioni oma siis. Üks reisikaaslane, kellega auto rentisime, teadis rääkima, et see lennukas on suisa mingi auhinna saanud kui maailma kõige koledam lennujaam. Seni kogetute hulgas on vast tõesti jõledaim.

Ebaloogilisusest rääkides. Nii, tuled jaama, leiad ekraanilt või giidi suu läbi õige leti, mille taha järjekorda võtta. Jõuad pärale – vaadatakse passi ja antakse pardakaart. Kui tavaliselt annad siis ühtlasi ära ka oma pagasi, siis siin lihtsalt ei lähe. Võtad sisse koha järgmises järjekorras. See viib masinani, mis valgustab läbi ja neelab alla sinu kohvri. Iga masina juures seisab tubli 2-3 tähtsa näoga kreetalast ka.

Hulk küsimärke silme ees
Siis on aeg ise turvakontrolli läbida – vaatasime, et kohvrimasina juures on turvakontroll. Eeei, nii lihtsalt ei lähe, kuigi silt näitas, et meie väravasse minekuks tuleb sellest turvakontrollist minna, suunab tädi meid kaugele edasi. Järgmisesse. Nii, kena, jalutame terminali teise otsa, läbime kontrolli ja hakkame oma “Gate 5-i” otsima. Ja no muidugi asus see täpselt selle turvakontrolli ukse taga, kust meid edasi suunati. Armas.

Ja veel üks põnev asi, selleks ajaks, kui ekraanil oleva info järgi oleks pidanud boarding hakkama, hüüti valjuhääldisse juba “last calli” meile. Kõik algas pihta tubli 15 mintsi enne plaanitut. See on päris tavapäratu meie kogemuse põhjal.

Milleks makse maksta?
Nüüd majandusest – giid veidi tutvustas meile nende tavasid ja uurisime ka ise. Kuskilt enne reisi lugesin, et 45% Kreeka tööealistest inimestest saab riigilt mingit toetust. Mitte väike koormus riigikassale.

Aga lisaks sellele on kreetalased ka väga vilunud maksudest kõrvale hoidjad. Kaardiga sai maksta üksikutes kohtades, enamus tahtsid kõik sulli saada. Ja suht lõdvalt võtsid ka asja – tihti mingitest sentidest ei hoolinud ja vahel üldse arve ei tahtnud saabuda kliendini:)

Tšeki andmine oli ka selline juhuslik nähtus. Muidugi pidigi enamus turismisektoris pöörlevast rahast olema sula, mille pealt just liiga agaralt maksu ei maksta.

Tulemuseks ongi see, et ega suurt rahapuudust kuskilt paistnud kohalikel:) Nüüd olla valitsus mõtelnud välja plaani, kuidas nutsu rohkem ametlikku majandusse suunata – iga inimene, kes kogub aasta jooksul 4000 EURi ulatuses tšekke ja esitab maksuametile, siis saab maksusoodustust.

Palju “poolikuid” maju
Üks trikk, mida veel laialt harrastatakse, on kinnisvaramaksu eest põiklemine. No tublil kolmandikel majadest turritavad katusest välja metallist torud, mis näevad suht nilbed välja. Point on selles, et kui sul need seal katusel on, siis saad öelda, et maja on pooleli. Ja voila – pooliku maja eest ei pea maksu maksma. Isegi firmade majadel oli kohati nii. Aga no sees elavad inimesed nendes majades rahumeeli – need on tihti kenasti ära viimistletud vägevad villad:) Pole siis ime, et riigil raha otsa saab.

Sotsiaalsed töökohad Kreeta moodi
Tegelt on need seal vist ikka ametlikud täisväärtuslikud ametikohad, aga üsna kahtlase väärtusega. Niisiis, kuidas Kreetal tee-ehitus käib ja kuidas selle raames rohkelt inimesi tööle rakendada.

1. Kreeka taotleb EL-st raha, et teed ehitada. No näiteks 5,4 mln EURi.
2. Oodatakse “parimate tee-ehitusilmade” tulekut ehk et ehitus algab mais-juunis, kui saar on just kenasti sadu tuhandeid turiste täis:)
3. Pannakse üles liiklusmärgid, mis piiravad kiiruse 30-le ja väidavad, et käib tee-ehitus. Mingit ehitust muidugi veel ei käi:) Harjutatakse inimesi mõttega, et kunagi tuleb. Vist.
4. Läheb siis paar nädalat selles olukorras mööda. Vahepeal võib sõpsid politseist saata 30 km alasse trahve korjama, sest sõidab sul jee keegi 30ga kui mingit ehitust ei toimu.

5. Algab tee-ehitus. Tavaliselt üks teepool korraga.
6. Liikluse “efektiivsemaks” reguleerimiseks on ehituseks piiratud ala otstes foorid – punase-rohelise tulega. Noh, nagu meil. Edasi tunduks eskju normaalne, et foor töötab ja ehitajad ehitavad. Noooot really.
7. Foori ees seisab ühes otsas onu luitunud punase lipuga, kes hoiab seda sõitu keelavas asendis – täpselt foori ees. Tema kõrval on teine onu, kes on vist ülemus, sest temal on vile. Kui foori tuli läheb roheliseks, võtab onu nr 1 oma lipu eest ära ja onu nr 2 vilistab, et võib sõitma hakata:) Tee-ehitusala teises otsas on järgmised kaks asjapulka, kes teevad täpselt seda sama.

No võib mõelda, et vbl nad töötavad veel kahes vahetuses, see teeb juba 8 inimesele tööd ja kui on nii palju, siis on neil kindlasti ka veel osakonnajuhata kuskil:) Hoplaa, töökohti jalaga segada.

Ikkagi lõunamaa värk – kultuuride erinevused on ikka üks tore asi. Nende üle saab vist surmani imestada, itsitada, mõtiskleda, imestada ja neid tunnistada-tunnustada jne.

Kreeta on üks tore saar. Päikeselise ja lõõgastava puhkuse tarvis veel eriti. Ma arvan, et reisiajaga sai kümnesse tabatud, sest kõik, mis sai olla roheline ja õitseda, seda ka tegi. Augustiks oleks vist kõik kõrbend juba. Paar muljet ka.

Hersonissos ja meie “kodukülad”
See oli siis linnake, kus Estour meid paigutas. Esiti ehmatas meid see, et meie mõnus hotell asus poole tunni mäkketõusu kaugusel kesklinnast. Suht vaevaline +30 kraadiga. Samas korvas selle sulnis vaade hotelli all olevale oliivisalule, linnale ja merele.

Hotell asus siis mäeküljel olnud külade Koutulufari ja Piskopiano vahel. Suurepärane ümbrus söögisõpradele, sest külatänavad olid restorane ja tavernasid täis. Eks meiegi seal mekkimas käisime. Lisaks siis kitsad üles-alla külatänavad. Täitsa sulnis.

Hersonissose linn ise on siuke klassikaline turistikas – suured hotellid, ülehinnatud restoranid rannapromenaadil ja sealsamas ka neoonsiltidega ööklubid. Linna lõpus läks ka juba Subway`ks ja McDonaldsiks kätte ära. Ööelu olevat kirev, me ei proovind. Aga nagu ütles tabavalt keegi Tripadvisoris, siis “kui keegi üritab sulle müüa Hersonissosesse puhkust “rahulikus kalurikülas”, siis ära usu.” See on pigem noorte peosõprade kuurort. Muide, suur õlu ehk 0,5 l maksis 2 EURi. Tartu hinnad.

Aaa, väga huvitav oli see, et vähemalt Hersonisson on mingi hollandlaste meka – kõik kohad madalmaade turistasid täis, sildid tihti hollandikeelsed ja ka pöördumised kohalikelt hollandi keeles. Ei teagi, miks just see koht neid nii ära on võlunud.

Jackpot – autorent
Kellel on load ja vähegi “mune” mägedesse autoga tiirutama minna, siis soovitaks soojalt. See on jackpot saare paremini tundma õppimiseks. Me tuuritasime autoga 2 päeva – ühel päeval itta ja teisel lõunasse ning läände. Saime kahe kaareisijaga diilile, et rendime masina nelja peale. Tuli väga soodne. Ja Nissan Tiida oli autona ka päris hää.

Kreetal tehakse palju “lätlast!
Aga liiklus – jummalast normaalne. Eriti võrreldes Sitsiiliaga. Aga arvestada tuleb sellega, et kohalik suurima maantee liik – national road – ei tähenda 4 rida 130 km piiranguga kiirteed. Vaid enamasti ikkagi mõlemas suunas ühte rida, max 90 km tunnis. Ja tegelikult tähendas see tihti hoopis seda, et “kiirtee” on u 40 km/h kulgev teekene keset küla.

Harjuda tuleb ka sellega, et seal sama traditsioon, mis Lätis – aeglasem hoiab teeserva, ühe jalaga üle äärejoone, et kiired mööda saaks ilma sinu taga passimata. Ehk siis tavaline on see, et kõrvuti võivad sattuda 3 autot – 2 ühes ja üks teises suunas.

Hania – väga sulnis linn
Hania on kõige idapoolsem Kreeta neljast piirkonna pealinnast. Väga mõnus ja chill linn – hea jalutada, merd vaadata, ka šopingufännid ei jää hätta. Veits kahju isegi, et saime seal vaid paar tundi veeta. Aga tasus ära.Samas oli see kuidagi tuttavlik – meenutas natuke Rhodose linna ja Syracusat ja vist Konstanzi ka.

Teel Haniasse käisime ka muuhulgas ainsa Kreeta järve ääres – Kourna järv. Austria oma mägijärvedega tuli meelde. Päris kena, isegi vesijalgratta sai laenutada.

Mõnusad mägikülad
Teisel päeval hakkasime mäkke ronima. Nimelt on ida-Kreetal mägede vahel üks suur tükk lauskmaad (Lassithi platoo), kus käib kõva põllumajandus ja mis on üldse ilus vaatepilt. Mõnusasti on tee ehitatud nii, et seal platool saab läbi kohalike armsate ja stiilsete külade u 20 km ringi teha. Tumedates kitlites vanaemad istuvad majade ees, lapsed jooksevad mööda tänavat, tee käib sinka-vonka kitsa paelana majade vahelt nii, et vastutulevat autot enamasti ei näe. Tasub kindlasti sõita – esteetiline nauding avaratest vaadetest ja rohelusest on ka garanteeritud.

Pärast alla veeremine Agios Nikolaosesse oli päris kepsakas. Meie reisikaaslased olid nimelt eelmisel õhtul kokse manustanud ja selle tulemus sõidupäeval oli see, et tegime kokku tubli 5-6 oksendamispausi:) Siit siis moraal – kokteilide ja raki joomine tasub jätta mägedes sõidu lõppu, mitte teha seda enne. Aga meil Gerdaga oli see-eest väga hea olla.

Agios Nikolaos, Ierapatra
Põrutasime uudistama veel kahte linna – Agios Nikolaost, mis on taas üks keskusi saarel. Turiste täis ja mõningate heade vaadetega, aga no ei midagi erilist võrreldes Haniaga. Ierapatra oli päris nutune, seal oli põhimõtteliselt igal sammul tunda, et “the season start 1st of June”. Ei midagi silma rõõmustavat ka, ei saagi aru, miks giid meil sinna soovitas minna…

Laevasõit pidalitõbiste saarele
Ühel päeval võtsime ette laevasõidu Spinalonga saarele. See on väike saar Agion Nikolaose ja Elounda lähedal, mis “omas vanasti strateegilist positsiooni”. Veneetslased leidsid, et hea koht kaubavahetuse korraldamiseks ja kaitsekindluse ehitamiseks. 1669 (vist oli). aastal leidsid türklased, et see on nüüd nendele sobiv kohta kauplemiseks ja oma valduste kaitsmiseks ja kihutasid veneetslased sealt välja. Jutu järgi tegelt torkasid lihtsalt kõik saareelanikud surnuks.

Rahapesumasinad on tegelt ka olemas
Ja kuskil 19. sajandil, kui see kindlus enam kaitseväärtust ei omanud, sai tast pidalitõbiste saar. Sinna nad suunati/suundusid elama, et mitte teisi nakatada. Kaubavahetus mõne km kaugusel oleva mandrirahvaga küll käis, aga see oli ka kõik.

Kõige põnevam leid on see, et saarel oli rahapesumasin, mida kasutati raha kuumutamise ja pesemiseks, et kaubavahetuse käigus pidalitõbi kaupmeestele ja sealt edasi mandrirahvale ei leviks. Olgu öeldud, et rahaks oli tegelt siis väärismetalli kamakas. “Pesti” teda veidi ja siis kaupmees tuli ja võttis tüki endale ning jättis samma tuppa kauba asemele.

Süüa nad teha oskavad!
Ilmselgelt ei ole reisid koht dieedi pidamiseks. Vähemalt minu arvates, eriti siukses kohas, nagu Kreeta, kus süüa tehakse eriti magusatest viljadest ja värskest oliiviõlist. Ma pole väga tihe lambaliha sööja, aga Kreetal võtsin kaks korda ja maitses paganama hästi. Pehme ja mahlane ja klassikalist “kasukamaitset” polnd ollagi.

Eelkõige Gerda testis mitmes kohas Moussakat – hakkliha-kartuli-suvikõrvitsa vorm, mille peal munast tehtud kate. Väga mõnus vormiroog, aga Gerda ütles, et Rhodosel oli parem.

Viljafännide paradiis
Eraldi teema on muidugi puu- ja juurviljad. Oli just parajasti selle aasta esimese apelsinisaagi aeg = hunnikutes apelsine 60 eurosenti kilo igal tänavanurgal. Põhimõtselt oleks võind seda apelsiini viljaliha Eestis Se müüdavate apelsinide peal magusainena kasutada. Võite ise arvata, kuidas värskelt pressitud mahlad maitsesid:) Ja ilmselt sõin ma Kreetal elu parimat sibulat – lausa kergelt magus ja mahe, samas ikkagi sibulale iseloomulik. Oliividest ma parem ei räägigi.

Maiusesõpradele. Magusroog Kreetal – mesi on su nimi. Kõike, mida saab, kastetakse mee sisse – alates jogurtist, lõpetades küpsetistega. Kõige parem oli “ingli juuksed” ehk kantaifi, mis oli siis piruka moodi asjandus, kus natuke saialist ainet ja mille sees on mee-pähkli segu. Serveeritakse jätsiga.

Kogu reisile lisas vürtsi ka see, et sai koos kohalike kelneritega suurelt ekraanilt Eurovisioni vaadata ja naerda. Serblasest kelner polnd rahul Serbia looga, kreetalane Kreeka looga jne. Nalja kui palju.

Kõike kokku võttes – lõõgastus parimas vormis. Inimesed on rõemsad ja rahulikud, päike paistab, muusika on hea, toidud maitsvad ja kohalikud liiga pealetükkivad pole.

See on siis ligi 300 tuhande elanikuga ülikoolilinn Londonist 1,5 h rongisõitu põhjapool. Olgu kohe öeldud, et nägi igati viisakas ja mõnus välja. Jalutamiseks sobib kohe väga hästi – on rohelust (pargid), täitsa arvestatav vanalinn küllaltki põnevate majadega, mõistagi Nottinghami loss, mõned kirikud ja muu taoline.

Robin Hoodi metsad
Õigupoolest on Nottinghami puhul tegemist ikkagi ennekõike Sherwoodi metsade eeslinnaga, kus müttas sadu aastaid tagasi Robin Hood. Käisime meiegi seal jalutamas. Noh, ütleme nii, et siinsetele metsadele vastu ei saanud, küllaltki hõre oli see looduskaitse all olev ala, kus meie jalutasime. Pigem oli Sherwood park, kui mets. Samas oli ta jalutamiseks väga mõnus, sest seal oli puhas õhk – ei hotdogi kõrvetajaid, autosid, prügivedajaid, metroolõhna ega midagi muud säärast. Puhas hapnik. Juba sellepärast tasus minna.

Tegime mõnekilomeetrise ringi, püüdsime vaateid kaamerasilma ning uurimise suurt tamme, mis nimetatud kaitseala auks ja uhkuseks. No oli suur küll, kuigi Otepää suur tamm näeb märksa kepsakam välja.

Sherwoodi sõites panin veel üht asja tähele – elu maal on Suurbritannias vist päris nutuseks muutunud. Sõitsime läbi üsna mitmest külast, kus oli igal tänaval mitu maja sildiga “for sale” ning kohvikute-poodide akende ette olid lauad löödud. MASU on seal vist päris korralikku laastamistööd teinud ning inimesed on linnadesse kolinud. Üsna sama seis, mis meilgi siin mitmel pool.

Kõrts kirikus!
Ahhaa-efektiga nähtusi võis Nottinghamis tähele panne kolm. Õigupoolest – Nottinghami oma on neist vist vaid üks. Nimelt on seal kesklinnas üks küllaltki suur kirik. Florence teatas meile, et teate, seal sees on tegelikult kohvik. See kõlas nii absurdselt, et otsustasime sinna sööma minna. Astud kirikusse sisse ja – palun väga, kõrts, mis kõrts kohe. No mitte päris selline õllest vettinud baariletiga urgas, vaid veidi fäänsim lokaal. Suht kummaline oli ühe vaatega haarata pikka alkoletti, kõvahäälselt vaidlevaid poolpurjakil inglise nolke ja vitraaže Neitsi Maarjaga endise kiriku aknal. Altari asemel oli nüüd küll sohvanurk

Täpselt me aru ei saanudki, et kuidas siis nüüd ikkagi nii, et kirikusse on kõrts tehtud. Lugu on umbes selline, et kogudusel, kes kirikut pidas, ei olnud ühel hetkel enam raha hoonet hallata ja see otsustati ära müüa. Ja no siis mingid krapsakad ärimehed leidsid, et see on ideaalne koht pummeldamiseks. Charlotte ütles, et Prantsusmaal ei oleks selline idee never-ever läbi läinud. Arvan, et isegi usukauges Eestis oleks selline plaan suht kõvasti diskussiooni tekitanud. Aga, ära käisime ja nägime ja maitsesime.

Poolpaljad tshikid tänavatel!
Mingi hetk juhtis meie sõber tähelepanu sellele, et õhtuti, kui tudengid (keda on Nottinghamis tuhandeid) välja prääznikule lähevad, ei pane neiud ka talvel kunagi jopet/jakki/mantlit selga. Kruiisitakse mööda linna ringi ühest pubist teise piduriietes. Noh, et on minikleit või seelik ja poololematu top seljas. Ja that`s it: +3 kraadiga.

Meie põhjamaalased vaid lõdisesime selle peale oma soojades mantlites. Mismõtted nagu? Tippelamuseks oli üks neiu, kes oli otsustanud ka kingad jalast heita ja jalutas müüda veebruarikuist asfalti paljajalu. Hullud, ma ütlen. Peab ikka väga hea soojendusega küte sees olema, et niimoodi külm ei hakkaks Ju seepärast britid viskit toodavadki, või noh, lasevad seda šotlastel-iirlastel tonnide kaupa teha.

Pannkoogijooks peaväljakul
Ilmselt paljud meist käsitlesid kooli ajal inglise keele tundide raames ka briti traditsioone, pühasid jms. Meie vastlapäeva vaste Inglismaal on “Pancake Day”, siis süüakse hulgaliselt pannukaid, aga mis peamine, joostakse pann käes ringi ja püütakse kooki seal peal osava liigutusega ümber pöörata. Jooksu pealt siis.

Nottinghamis sattusime hotspotti – ühel kenal vanalinna tänaval toimus linna tuntuimate söögikohtade personalide vahel pannkoogiteatejooks. Oli siis takistusrada, millest osa tähendas pannukate pildumist “toss and turn” põhimõttel ja siis võimlemisrõngast läbi pugemist, slaalomjooksu jms. Päris lõbus vaade oli. Et aga osa võistlusest oli jooks, siis võitjateks tulid muidugi tumedanahalised toidupakkujad. Vist oli selle toitlustusketi nimi Wagamama, kui ma ei eksi. Igal maal omad kiiksud:)

Võitjatele olid auhinnaks muidugi – pannid! Kui sama tiim ka järgmine aasta võidab, siis nad on ruulinud 3 aastat järjest ja saavad juba mingid ägedamad pannid:) Nii vähemalt päevajuht mikrisse pasundas. Eks me siis hoia neile pöialt.

Mis neil viga on?
Lugupeetud aadlirahvas ise (inglased siis), avasid endast aga mulle sel korral ühe sellise külje, mis eriti vägev ei tundu. Mina, kes ma olen Pärnu laupäevaseid suveöid koos selle võlude ja valudega tunnetanud lausa kümneid, võtan nüüd siiski vaevaks veidi pidutsemiskultuuri teemadel sõna võtta. Muidugi, järgnevat märkust tuleb võtta teatud reservatsiooniga, sest olime ju siiski suurlinnades, kus loomaaed on värvikirev, kuid siiski.

Inglased joovad end suht suurel hulgal lääbakile õhtuti, lärmavad kole palju (täitsa konkureerivad laevadel lällavate sommidega) ja käituvad päris agressiivselt (Londoni postituses üks näide). Kuigi meid keegi ei häirinud, ei saa öelda, et hilisõhtuses Londonis või Nottinghamis end ülemäära turvaliselt saaks tunda. Tuleb suht tähelepanelik olla. Sügisel Eilatis oli märksa mõnusam olla, kuigi seal jalutasid noored promenaadil Kalašnikovidega ringi:)

Kusjuures, veel eriti lääbakil ja lärmakad on tütarlapsed, kelle samm käib vinka-vonka, kommunikatsioon on suht üheplaaniline (f***, wate you, you mother f*****, hahahaaa jne), aga see eest hästi vali:). Muidugi, ega meie eestlased ka mingi inglirahvas pole, kuid müüt “pikkade traditsioonidega väärikast aadlirahvast” purunes küll minu jaoks sedapuhku. Ilmselt maal lossidel on sellised eksemplarid veel olemas, kuid rohkem jäid silma selliseid kujusid, kes figureerivad inglise jalkafännidest pajatavates dokfilmides. Siuke gängi värk nagu tundub olevat.

Ah et kas meie ka peol käisime? Ei käinud, rohkem vestlesime elust ja ilmast kümnete eri nurkade alt. Promosime sõpradele Jaanipäeva, et nad ikka meile külla tuleks, püüdsime kama kirjeldada ja veetsime niisama mõnusalt aega.

Inglismaa on hea mõõdukas kogused, ma ütleks. Tahaks edaspidi seal minna veelgi enam maale, Londonist kaugemal olevaid piirkondi külastada. Näiteks Šotimaad.

Nüüdseks juba ca kuu tagasi sai Inglismaal käidud. Sihtkohtadeks London ja Nottingham, sihtideeks Gerda Hong Kongi päritolu sõbra Florence`i külastamine (ja kohtumine ka teise Austria-perioodi sõbra Charlotte`ga Prantsusmaalt), kes parajasti Nottinghamis õpib. Midagi üliekstravagantset meiega seekord ei juhtunud, kuid mõnus puhkus oli sellegipoolest. Natuke närvikõdi ja veidi ringivaatamist ja meeldetuletus, et vaatamata kõigele on kevade tuleks ikkagi võimalik.

Seda kevade asja võis järeldada selle põhjal, et Inglismaal lund ei olnud, isegi päike paistis ning kraadid olid plussis. Eestlasele märtsikuus täitsa eksootika seda talve silmas pidades. Sügav kummardus tuleb muidugi teha Easyjetile, kes müüs Londoni pileteid 1800 kr eest edasi-tagasi. Igati mõistlik summa ju. Londonisse me saabusime, veetsime seal veidi aega, käisime vahepeal Nottinghamis ja siis jõlkusime ka viimase päeva veel Londonis.

Rongijaama põnevusminutid
Jaa, saavadki jätku meie kuulsusrikkad rongilood. No mitte päris rongilugu, seekord raudteejaamalugu. Alustuseks, olles saabunud rongiga Stansteadi lennujaamast kohtunud Floerence`ga, teinud ära asjakohale “hau aar juu?” energiaringi, otsustasime istuda kohvikusse ja oodata meie neljandat reisikaaslast. Istusime ühte kiirtoidukasse ja hakkasime juttu vestma. Päris rahulik oli, mingid teismelised istusid meie taga ja veel erinevates söökla nurkades, aga täitsa chill oli.

Olime mõned minutid istunud, kui äkki tõusis lärm – üks djuud meie selja taga olnud seltskonnast ja siis mingi teine djuud arvasid, et võiks elu üle diskuteerida. Füüsiliselt. Paar tõuklemist ja… okhooo… üks djuud võttis suvaliselt laualt klaasist vaasi, et olla valmis selle heitmiseks oma vastase poole, taustaks kõlas “What the f***, let`s go outside, hah?”

Pole vist põhjust lisada, et sama riistapuuga varustas end ka teine djuud. Kolmas otsustas haarata kätte tooli. Hindamise olukorda ja jõudsime kiiresti järeldusele, et kui kaugema laua djuud otsustab vaasi visata (mis tundus suht tõenäoline), oleme täpselt selle trajektoorilt.

Kibekiire turvatöötaja saabumine
Õnneks rahunes olukord siiski ilma vaasiheideteta maha – välja nad ei läinud, üks seltskond lahkus, teine jäi. No olgu öeldud, et lahkuva seltskonna ninamees siiski hinge rahustuseks tõukas ümber teele jäänud prügikasti. Meie olime seks ajaks taganenud kõige tagumisse lauda, mis seal kohvikus oli. U 5-6 minutit hiljem saabus siis ka “juba” turvamees, kes hakkas asju tiinekatega arutama. Mõneti päris groteskne, sest härrad olid mustas ülikonnas nagu mõnes filmis:) Kohalejõudmise tempo jättis küll soovida. Nii armas algus reisile, onju?

Tower Bridge`i süvavaatlus
Kuna Florence tunneb end Londonis kui kala vees, oli ta meil tuurijuhiks ja teadis täpselt, millise metrooliiniga ja kuhu sõita. Ega nüüd teab, mis palju sightseeingut me ei teinud. Sedapuhku vaatasime põhjalikumalt üle Tower Bridge`i silla muuseumi. Saime selle kuulsa silla ülemisel tasandil ringi liikuda ja silla saamislugu uurida. See, et Tower Bridge üldse ehitati, oli päris pikk protsess. Ega teda sellisel kujul algul väga ei tahetudki. Käisime isegi masinaruumis silla ülestõstmise seadmeid uurimas, kuid ega ma seda siin praegu kirjeldada hästi ei oskaks, suht keeruline süsteem oli.

Üks meeldejäävaid seik on ehk see, et Tower Bridge ajaloos on ette tulnud olukord, kus üks klassikaline punane kahekordne buss sõitis sillal, kui seda üles tõsteti. Juhil ei jäänud kusjuures muud üle, kui lisada gaasi ja hüpata silla ühelt poolelt teisele – üle jõe. Võttis hoogu, pani bussi gaasi põhja – ja üle ta saigi. Keegi surma ei saanud, vist isegi mõned reisijad olid peal. Päris aktsioonikas seik ajaloost. Suu pani vett jooksma muidugi pildikollektsioon maailma kõige erilisematest sildadest – vähe ei tahaks mõnda neist näha:)

Kiku hõbe inglise pubis
Üks Londoni õhtutest oli “see õhtu”, mida minusugune tipptasemel tugitoolisportlane muidugi hingevärinaga vahele jätab – oli 15. veebruar ja Šmiguni 10 km vabatehnikasõit olümpial. Olin leppinud, et seda ei näe. Kõmpisin mööda Covent Gardeni piirkonda ringi ja tegin aega parajaks, Gerda oli parajasti ühes tantsustuudios “Michael Jacson style” tantsutunnis.

Jalutasin ühest pubist mööda, vaatan – ekraanid pubis. Nojah, raudselt jalgpall. Ei, ekraanist enamus oli valge. Ohhoo… can`t be true – Londoni suvakas pubi näitabki naiste suusatamist. Hüppasin valgusekiirusel baari ja tellisin esimese asja, mis meelde tuli. Õunamahla siis. “Excuse me, what?” ütles muidugi baarman selle peale. Tegi suured silmad ja valas välja. Ma olin pubis täpselt ainus, kes seda suusasõitu vaatas ja täpselt ainus, kellel pinti vedelat leiba nina ees polnud.

Aga suht uskumatu sai teoks – nägin pea kogu võistluse Londoni pubis ära. Ärge tulge rääkima, et Inglismaal ainult jalkat ja ragbit näidatakse. Ja see medal tuli. Lahkusin pubist, hinges oli “inner party”:) Läksin seejärel Hiinalinna kaema, kus tähistati Hiina aastavahetust. Mitte väge punaseid paberlaternaid.

Plaadipoe klassika
Kuna 3/4 meie seltskonnast olid neiusoost, siis muidugi kuulus programmi ka Oxford Street (loe shoppamine). Selgelt liiga palju rahvast liiga kallite poodide ees ja sees tunglemas. Noh, H & M oli muidugi ka. Aga siiski, mind väga ei hõrgutanud see, kuid daamide vastu tuleb siiski viisakust üles näidata.

Nagu Londonis ikka, keskendusin mina muusikapoele ning reisikohvrisse leidsid tee Vampire Weekendi kaks suurepärast plaati, Muse`i uusim album “The Resistence” ja James Morrisoni uus plaat. Jah, ma olen ses osas vanakooli mees, et mulle meeldib plaate osta:) Eriti siis, kui need on ca 80 kr odavamad kui Tallinnas.

Jaapani köök Londoni südames
Peamiseks kulinaarseks elamuseks kujunes ühe Jaapani söögikoha külastamine. Esiteks, see oli koht, kus tuli õues järjekorras seista ca 20 minutit, et üldse sisse mahtuda. See on minu jaoks erakordne, miks peaks selliste valikutega linnas nagu London ootama määrdunud akendega söögika ukse taga. Aga näe pidi. Ja hea, et ootasime.

Teiseks, olid seal suurepärased söögid ja kolmandaks, täitsa hea hinna eest. Kui ma nüüd neid nimesid ka mäletaks, et mida me sõime. Sushid ja makid ja tempurad jms olid kindlasti eri inimestel laual. Lisaks veel Jaapani õlu (joodav) ja eriti hästi maitsestatud teriyaki kala. Kohe – eriti hea oli see. Noja ja Sõbrapäeval olime Mehhiko sööki mekkimas, mis oli vürtsikas nagu tavaliselt. Ja suht nämma, kuigi Tallinna Texase quesadillased on paremad.

Votnii, selline London oli seekord.