Jackpot alates esimesest lattest
Kogu see vabatahtmine ja rändamine sai alguse eelmise aasta novembris, kui ideest heale sõbrale kohvikus rääkisin. Ütleme, et näiteks lattetassi taga, ega ma täpselt mäleta. Tema kepsakast e-kirjast õigetele inimestele arenes mõte kiiresti ideeks. Ja lõpuks see kõik teostus. Selline hea näide rahvusvahelisest koostööst.

Õnne ühesõnaga peab olema ja ma olin selle ilmselt kuhjaga ära teeninud siis seekord Paigad, tegevused ja inimesed, kellega perioodi ajal peamiselt kokku puutusin, olid suisa suurepärased. Ja eks see ole iga õnnestunud reisi alus.

“Lemmikut” ei ole, on tervikelamus
Ma ei oska öelda oma lemmikkohta Tais. Neid on mitu, õigemini, on need eriilmelised. Lõuna-Tai on ilus, põhja-Tai jällegi väga kaasakiskuva atmosfääriga.

Kui just peab, siis linnadest on mu lemmik Chiang Mai, randadest-saartest-kuurortpiirkondadest Phi Phi saar ja külastatud sisemaistest paikadest mäepiirkond Mae Hong Soni kandis.

Aga see oli pingutatud edetabel. Võib öelda, et oli palju väiksemaid ja suuremaid muljeid, mis vinge tervikpildi kokku andsid.

Midagi eriti meeldejäävat?
Jah, jällegi, mitte keegi ei viitsiks seda postitust lõpuni lugeda, kui ma kõik ägeda üles loeks. Kes terve reisi mulle siin blogi kaudu kaasa elasid, said paljudele tipphetkedele jälile. Aga mõned “eriauhinnad” ikkagi annaksin:

1. Atmosfääri, väljakutse, vabatahtmise, söögi ja looduse kõige vägevam mikstuur oli esimene inglise keele laager põhja-Tais Ban Mae Lidis.

2. Vabatahtmine üldiselt (inka õpetamine, laagrite korraldamine) oli selgelt kõige õpetlikum ja arendavam kogemus.

3. Looduselamused – väikesaared Koh Lipe ümbruses, mida sai snorkeldamise tarvis külastatud; mägismaa riisipõldude ja rohelusega Ban Mae Lidis; Khao Soki rahvuspark.

4. Kultuurielamused -Valge Tempel Chiang Rais; reaalsuslaks sellest, kui kohutavalt jubedat muusikat Tais tehakse ja esitatakse

5. Seiklus- ja adrenaliinielamused – kaljuronimine Railays. Etteplaneerimata asjadest muidugi tsunamihoiatus Phi Phi lähedal, kus sai 3,5 h laeval ulbitud.

6. Inimesed – üldises plaanis see, et taid on ikka uskumatult sõbralikud ja naeratamisaltid. Konkreetsetest isikutest – mu koordinaator Poo, inglise keele laagrite juht Pee Jai. Jaburuse vaatenurgast – inglismann, kes täiskuupeol palus endale tappa anda ja Dylan Morani autentne pilves teisik Chiang Rais.

Igatsust ei olnud, puhkus oli
Tõsi on see, et koduigatsust ei tekkinud mitte viivukski. Küll tuli aeg-ajalt soov näha olulisimaid inimesi, kes Eestis, aga kriipivast koduigatsusest polnud juttugi.

Kõik tegevused, paigad, ideed, mis mul enne reisi olid nö maksimaalses soovide nimekirjas, said täidetud. Ja rohkemgi veel. Aga sellega Tai, ja enamgi veel, kagu-Aasia, end ei ammendanud.

Väljapuhkamine ja siinsest rutiinist ning mõtetest välja tulemine realiseerus täielikult. Õigupoolest läks selleks aega u 2 päeva. Absoluutne puhkus Eestimaa talvest ja jamast.

Nüüd läheme filosoofiliseks
Teadmine nr 1: kui sa tahad anda, siis antakse sulle ka vastu. Sealkandus suisa kuhjaga.

Teadmine nr 2: naeratamine ja lahke lähenemine on üks kõige olulisemaid valuutasid, millega saab opereerida. Päriselt, eriti sealkandis.

Teadmine nr 3: sellise rännakuga hakkab peab mingist hetkest automaatselt ise tööle, mingitel teistel sagedusel. Genereerib ideid, küsib palju küsimusi, trikitab ka. Tasub valmis olla. Isegi siis, kui ei ole “eneseleidmist” eesmärgiks seatud, tuleb uusi mõtteid kohe kindlasti.

Teadmine nr 4: ma olen päris okei tüüp tegelt, sest keegi mulle kere peale ei andnud, aga kohvikus tunde juttu ajama olid inimesed küll nõus

Teadmine nr 5: ma lähen kagu-Aasiasse kindlasti tagasi. Ma teen ka edaspidi veidi pikemaks ajaks Eestis eemalesõitmise trikki.

Teadmine nr 6: kõige parem tunne on see, kui saad aru, et võid endale täitsa loota. Et oskad kohaneda ja rõõmu tunda ja kõigest sellest maagilisi hetki ehk elamusi kokku korjata.

Teadmine nr 7: ei saa üle ega ümber, põhilise osa muljetest loovad ikkagi inimesed, kellega kokku satud. Ägedad, naljakad, siirad, heatahtlikud, metsapoole, purjus, pilves, kained, väsinud, kirgastunud, valged, kollased, pruunid jne jne inimesed.

Mis ma selgeks õppisin?
1. Seljakoti pakkimise. Kohe päris osavasti seejuures
2. Vingumisest loobumise (peaaegu)
3. Mõned taikeelsed väljendid. Ja 20ni loendamise
4. Ootamatustest, plaanide muutumisest ja teadmatusest mõnu tundmise
5. Veidi õpetamistehnikaid ja mõningase oskuse 6-16-aastaseid õpetada, suunata, motiveerida ja võluda

Raamat on rääkinud – huumorimeel on põhivarustus
Ikka on ju viisakas teisi tsiteerida sellistel puhkudel. Ma ostsin endale ühest raamatupoest viimastele pikkadele bussisõitudele kaasa raamatu “By the Seat of my Pants“. Seal ütleb toimetaja, et põhimõtteliselt kõige tähtsam asi, mis reisile kaasa tuleb võtta, on huumorimeel. See aitab alati. Üldse on ka see hea raamat, soovitan.

Minu lemmiktsitaat raamatu toimetajalt Tom Georgelt siia lõppu:
“In 30 years of wandering the globe, I’ve learned that the one thing I can reliably expect when I travel is that something unexpected will happend. And when it does, I’ll be forced to call on all my grace, sensitivity, courage and wisdom. And when they don’t respond, I’ll be forced to call on my sense of humour! That’s why my #1 rule of the road is this: if you don’t pack your sense of humour with your sunscreen, sooner or later you´ll get burned”.

Ja see on täpselt kõige õigem asi, mida öelda saab. Kui ikka veel naerda suudad, kaasa arvatud enda üle, on kõik tipp-topp. Sest kust muidu need parimad jutud pärit on, millega ma silmast-silmas kohtudes juba mitmeid teist kiusanud olen

Ahjaa, et ega kellelgi hea hinnaga lennupileteid pole pakkuda?

Hinnad üles, tuju alla?
Suurim “šokk” oli tõesti see, et hinnad olid kordi kõrgemad. Ja isegi võrreldes Eestiga. Tähendab, endiselt oli soodne ja maitsev söök. 2-3 € saab ikka kõhu head (India, Vietnami jms) sööki täis. Aga mõned näited – õlu baaris 6-8 € (saaks ka kallimalt), jäätis poes üle 2 €, atraktsioonide piletid pea kõik üle 10 €.

Teine asi, inimesed olid nii tõsised pärast Taid. Tänaval nad enam niiväga ei naeratanud. Sammu kiirus oli ka märksa tempokam. Oli aru saada, et seal tehakse ikka äri, mitte niisama ei lullitata

See kõik nüüd mõjus veits ehmatavalt, aga ega ma sellest nüüd väga kurvaks ei muutunud. Pigem oli see hea sissejuhatus tagasipöördumiseks Euroopasse. Hinnatase Eestis tundus jälle omakorda parem pärast Singapuri. Ja no tõsiste nägude tuli ka enivei harjuda

Little India – linn linnas
Minu absoluutne lemmikkant Singapuris oli Little India. See on siis linnaosa, kus elavad hindud. Kõik lõhnab seal oluliselt teistmoodi, värve on rohkem, inimesed tänavatel pea ainult hindud. Muusika teine, Bollywoodi videod võnguvad igas telekas. Väga mõnus. Ma küll ei usu, et see päris Indiaga autentne on, aga on ehk selle veidi kohitsetud ja puhtam versioon.

Parima Singapuri söögi sain ka ühes India restos. Linnaosas on ka üks suuremat sorti kaubamaja, mille nimeks Mustafa Keskus. Ohjah, seal müüakse põhimõtselt kõike, mis majja mahub. Näiteks toidupoe riisiosakonnas oli päris tõsiselt rääkides vähemalt 40+ erinevat sorti riisi…

Ma Chinatowni ei jõudnudki, aga see pidi ka väga värvikas olema. Mu hotell oli moslemite linnaosas, kohe mošee lähedal.

Väga siluetikas linn
Teine muljetavaldav osa Singapurist on sadama piirkond ahk Marina Bay. Seal asub nimelt see kõige kuulsam Singapuri maja – kolme torniga Marina Bay Sands’i hotell. Selle katusel sai vaateid nautimas käidud.

Veelgi parem on pilt aga tänava tasandil hunniku pilvelõhkujate vahel ning jõe ääres, mille ümber piisavalt avarust ning ruumi jalutamiseks. Selle on avastanud ka kõik sörkijad, keda õhtul 6-7 ajal on sadu. Mingil hetkel oli korraks silmapiiril ainult kõndides liikuv inimene kogu selle pilvelõhkujate ja jõepromenaadi piirkonnas. Ka üsna imelik tunne.

Tehnika ongi soodne. Natuke
Teatavasti ostetakse Singapurist ikka elektroonilisi vidinaid kaasa, sest seal olevat odav. Käisin tehnoloogiakaubamajad läbi ka mina. Tähendab, olid soodsad seadmed küll. Vähemalt osad. Mina sihtisin tahvelarvuteid ja ühe kaunitari tõin ka kaasa. Hind tuli üle 100 € soodsam kui Eestis. Piiril sai tulumaksuraha ka tagasi.

Tasub siiski olla tähelepanelik – uurida võiks, kas euroopa otsaga toitejuhe ikka on. Ja seda, ega seadmed mingite kohalike operaatorite lepingutega seotud pole. Muidugi mõista, tingida tasub. Veidi ikka hingamisruumi seal on.

Singapurist tõi lõpuks 28-tunnine tee tagasi koju. Kaks eredamat elamust – minu kõrval istus belglasest rändus, keda oli väga põnev kuulata. Teiseks, Frankfurt-Helsinki suunal õnnestus saada lugupeetud saksa rahvuslikult lennukompaniilt pool-jäätunud, kuid see-eest ülesoolatud võileiva.

NB! Ja päris lõpetuseks videoklipp Singapuri “latiinoklubist”, kus ladina-ameerikat võis vaid fantaasia abil lisada. Õnneks tegid nad ühte maailma kõige kitšimat tantsulugu ja lisasid sellele veel vinti juurde. Liigutused lisanduvad u 30 sekundist Oh dear…

Chiang Maisse kaotasin midagi
Täpselt ei oska öelda, aga juba esimesest korrast (käisin 2,5 kuu jooksul seal 3 korda kokku) saadik see linn mulle meeldib. Piisavalt suur, et oleks “elus”, samas mitte tüütu ega agressiivne. Lisaks väga rõõmustav hinnatase ja lahked inimesed.

Seekord lisandus veel ka hostel, kus sai nautida parimat seljakotireisimise aura, kvaliteedi ja hinna suhet. Privaattuba oma vannitoaga oli tervelt… 9 €. Ühikastiilis toa eest oleks pidanud välja käima 3,8 €. Lisaks lõpuks sai seal hosteli aias teostada ka pisikese unistuse võrkkiiges õõtsumisest, kokteili limpsimisest ja taevasse vahtimisest. Igati hea diil ju.

Inimesed? Või tegevused? Või majad?
Finaal põhja-Tais oli vägev, koosneb hunnikust eri aspektidest. Ma toon nad siin siis ükshaaval välja.

1. Valge tempel Jack Sparrow ja Michael Jacksoni piltidega
Chiang Rais külastasin Valget Templit. See on tegelikult uus templikompleks, mis loodud kuninga isikliku kunstniku poolt oma kodukandi rahvale. See on vist kõige jalustrabavam tempel (üldse pühakoda isegi), mis ma näinud olen. Tõesti, selle vaatamisel peab päikeseprille kandma – nii kiiskavvalge ja peegleid täis.

Aga siis kui suu lõpuks imestamise järel kinni paned, vajub see kolksuga jällem põrandale lahti kui peahoonesse sisse astuda. Seintele alles maalinguid tehakse, aga need pole tavalised Buddha pildid, vaid kõikvõimalikud popiikoonid. Näiteks võis seintelt leida karikatuuri nafta ületarbimise teemadel, aga ka Spidermani, Jack Sparrow, armatseva paarikese, Batmani, Angry Birdsi linnukesed, Pokemonid, Michael Jacksoni jne.

Ja WC oli neil seal kuldne tehtud. No millest muust sa selle ikka teeks, eksju…

2. Päev kohalikega ja rahetorm
Ma tutvusin üsna reisi alguses ühe Chiang Rai tudengiga, kes mind lahkelt külla kutsus. Läksingi. Ja nii ta tegigi oma sõbraga mulle ägeda ringreisi. Põrutasime motorolleritel sinna Valgesse Templisse, käisime mägedes potitehases, elasime hedonistliku toidunautija elu ja lõpuks külastasin Mae Fah Luangi ülikooli, mis pidavat Tai ilusaim olema. Ja uskuge, campus on tõesti vägev.

Aga, trikk ootas päeva lõpus, kui jäime tagasi sõite… rahetormi kätte. Päriselt ka, hernesuurused raheterad, äike, siis vihm, siis jälle rahe. Ja seda kõike olukorras, kui 10 min enne oli veel 38 kraadi sooja. Loodus…

3. Parim live, reggaehostel
Chiang Rais kogesin lõpuks ka üht hea fiilinguga autentset kontserti. Kohalikud reggaemehed panid peo püsti. Põhiliselt mängiti Tai reggaetippe.

Muuseas, arvan, et Tai võib Jamaica ja Etioopia järel aktiivsuselt kolmas reggae-armastusega maa olla. Bob Marley on Buddha ja kuninga järel tähtsuselt järgmine, ma ütleks

Minu hostelituba oli ka reggaehostelis. Veidi vastuoluline ta ju oli – Bob Marley elulugu ja pildid ühes seinas, aga teises hoopis püss. Ma kohe jäin täitsa mõttesse korra, et kuidas siis nii. Ei seostu minu teada kuidagi Marley filosoofia ja sõnumitega. Aga… nojah

4. Pilves Dylan Morani teisik
Reggaeõhtu sai hoo sisse ja sattusin õhtut veetma 2 ameeriklanna ja 3 iirlasega. Nemad olid maagiliselt kuskilt endale kanepit välja ajanud ja kimusid 3 jointi. Loomulikult oli sellega tuju õhtuks kindlustatuda. Ka mul kõrvaltvaatajana oli erakordselt lõbus koos nendega.

Mida õhtu edas, seda jaburamaks see läks. Ja aina rohkem sain aru, et üks iirlastest on vägaväga Dylan Morani moodi – veidi välimuselt, eriti aga hääl ning fakt, et ta oli erakordselt teravmeelne ja krõbeda huumoriga. Nagu youtube’i klipid oleks mu ümber ellu ärganud. Ja siis hakkas ta mingi hetk veel Morani hangoveri sketši tsiteerima…

Peo lõpuks läksime praeriisi sööma, kus tuli meiega hingesugulust otsima mingi kohalik tont, kes oli vist veel midagi kangemat tarbinud. Allolevalt pildilt saab tema kaunist välimust nautida. Ta ise igatahes oli täitsa kindel, et töötab turismipolitseinikuna ja et me ikka peaks tema poole pöörduma, kui mingi asi mäda:) Ei, väga eepiline õhtu.

5. Tai poks
See ausalt öeldes võrreldes rahe, pilves iirlaste ja Valge Templiga polnudki ehk nii vägev elamus. Aga siiski. Ma olin juba peaaegu leppinud, et muay tai ehk tai poks jääb mul nägemata. Aga viimasel päeval tuuritades pakkus giid ootamatult piletit ja läksin vaatama.

Minu suureks üllatuseks oli õhtu peamatš kõige raskemate meeste vahel kõige igavam. Nooremad mehed ja isegi naistematš olid märksa aktsioonikamad. Need lõppesid ka selgelt nokaudiga, mitte ei tiksunud 5 raundi lõpuni.

Tseremoniaalne osa seal ümber on pärast 4-5 matši juba väga tüütu, sest see traditsiooniline muusika paneb kõrvad vett jooksma. Ma saan täitsa aru, et nii võib poksimisisu tulla

Aga video on hoopis showmatšist, kus siis ring on mehi täis, kõigil silmad kinni ja löövad kõike ja kõiki, mis ette jääb. Kaasa arvatud “kohtunikku”.

6. Grillitud siidiussid
Ma kaua ootasin, et millal saan turule, kus ka ometi midagi väga kahtlast saaks süüa. Chiang Rai ööturul siis sain. Seal oli eraldi lett sitikatele. Vaatasin hindava pilguga ja tegin vist kõige turvalisema valiku (kui sellises letis üldse turvalistest valikutest saab rääkida) – siidiussid. Müüja küll naeratas viisil, mis kindlust just ei lisanud.

Aga, istusin maha ja proovisin ära. Ma ütleks, et suurepärane õllesnäkk. Soolane, natuke nagu meenutab liha, aga võib vabalt olla ka praeleib või muu raskestikirjeldatav krõps. Aga igatahes hea. Rohutirtsud nägid igatahes kõige ilgemad välja, need jäid proovimata, sest kõht oli siidiusse täis

7. Viski “lisanditega”
Oma viimasel täispikal Tai päeval võtsin veel ette tuuri Kuldsesse Kolmnurka (Golden Triangle), mis on koht põhja-Tais, kus kohtuvad Laose, Myanmari ja Tai piirid. Sealt sai teha tunnikeseks hüppe Laosesse, mille saarel on vabakaubandustsoon. Vanasti kasutati seda oopiumikaubanduseks ja oli ala, mis ei kuulunud ühelegi riigile. Nüüd siis Laosele (täpsemalt küll enamus maad juba Hiina ärimeestele).

Seal Laose turul ringi jõlkudes juhatati meid napsipoodi, kus müüdi viskit. Noh, veidi eripärast. Nimelt produtseevad nad seal joovastavat jooki, mis sisaldab lisaks vedelikule maitseks (ja terviseks) ka skorpione, madusid või hoopis tiigri peenist. Kommentaarid vist liigsed… kuigi, maitse põhjal midagi sarnast, nagu ükskõik, milline teine odav viski.

8. Zip wiring Chiang Mias
Juba enne reisi oli selge, et soovin minna zip wiringut tegema. Mis selle asja nimi eesti keeles on, ei oskagi öelda. Sisuliselt on tegemist atraktsiooniga, mis on meil seiklusparkides iga raja lõpus. Noh see trossiga sõitmine ühe puu otsast teise. Põhja-Tais neid terve hunnik selliseid parke.

Ja siis oli programmis veel absailing ehk nööri abil kõrgelt alla laskumine, vahepeal üsna vaba hooga. Väga mõnus oli see kõik kokku. Kahju vaid, et ekstreemrada valmib alles mais. Seal saab olema pikim sõit 1000 m ja max kiirus 60 km/h.

Esimene video on siis trossisõidust ja teine absailingust.

Jah, nii oli. Ega selliseid asju ei saagi ümber kirjutada tegelikult. Ahhaa-elamust oli päriselus ikka märksa rohkem neil hetkedel, kui siit kirjaridadest vast paistab.

Kannatlikku koolitused
Kui oled muidu rahutu tüüp (mina veel seejuures väga pole), aga tahad end kannatlikumaks treenida, tasub proovida bussireise Tais. Eesotsas ööbussidega. Esiteks, need kestavad alati ilgelt kaua. Teiseks, need kestavad natuke kauem kui “graafik” ette näeb. Kolmandaks, liikumisruum on väga piiratu. Neljandaks, loomulikult raputab kõvasti. Teed on Tais küll suht head, aga mitte nii head.

Ja sa ei saa kunagi olla kindel, et sa ei satu istekohale, mille lisandväärtuseks on vajadus hoida käega kinni tualetiust, mis muidu pauguga lahti lendaks ja rikkaliku lõhnapaleti lendu laseks. See viimane muuseas pole minu kogemus, aga ma napilt peaaegu oleks sellele kohale pahaaimamatult istunud.

Ja mis bussiga liikumises siis head on? Kui pole pime, näeb aknast välja. Ja pilt, mis avaneb, on sulnis. Ja teiseks – see on ikka naeruväärselt odav. Ma maksin 800 km sõidu eest Krabist Bangkoki 15 €

Pole Bangkokil häda midagi
Tõmbasin oma Bangkoki päevade arvu teiste reisijate ja sõprade info põhjal 4 päevalt 2-le. Et ei pidavat nii vahva koht olema. Aga mu ootused olid juba üsna madalaks aetud, mistõttu mulle tegelikult see linn meeldis. Ma arvan, et tasuks isegi 4-5 päeva olla.

Kesklinnas, jõest veidi eemal on tempel, mis asub mäe otsas ja kannab nime Golden Mount. Sealt saab nautida päris kenakest vaadet kogu Bangkoki siluetile (mis mitmes suunas on küllaltki taevakraapijaid täis).

Alati meeldivad mulle ka linnade, millel on jõgi ja kus sellel ka transport toimub. Saab üldiselt teistsuguse pilgu linnale. Bangkokis lisaks on veel kanalisüsteem, millel imeodav “kanalibuss” sõidab.

Templite võlu
Raske on nüüd midagi konkreetset välja tuua, eks Bangkoki peamine vaatamisväärsus (olulisimad templid Wat Pho ja Wat Phra Kaew ning Grand Palace) on väga selgelt uudistamist väärt.

Mina sattusin Wat Phosse päeval, mil see oli täis kohalikke, kes läbisid Songkraniga seotud toiminguid ja tseremooniaid. Rahvast meeletult, aga turiste vähe, hoopis kohalikud. Nii oli seal väga põnev ringi käia ja uurida, mida siis täpselt tehakse. Seal nt mungad pritsisid vett inimestele, lisaks sai liivast stuupasid teha, et soovid täide läheks. Samuti palvused. Ja otse loomulikult kümned letid söögi ostmiseks. Ega siis taid ilma ei saaks ju.

Ahjaa, ühes Wat Pho hoonetest asub jõhkralt suur kuldne külitav Buddha kuju – The Emerald Buddha.

Hümn kinos
Käisin Bangkokis ka kinos. Eelinfo põhjal pidi elamus olema. Ja tõesti. No kinosaalid ise on üsna uhked, istmed väga mugavad, ekraanid head. Film, mida vaatasin, oli selline keskpärane.

Aga elamuseks vormub see kohe alguses – nimelt Tais iga seansi eel mängitakse hümni ja näidatakse lühivideot kuningast. Iga seansi eel. Ja loomulikult tõuseb kogu saal seks ajaks püsti. Vat nii suurelt nad oma kunni armastavad.

Säästumeelne hosteliomanik
Võimalik, et minu Bangkoki külastuse tegi edukaks just asjaolu, et mind ei petetud (müüjate, tuk-tuki meeste vms poolt) seal kordagi märkimisväärselt. Ja see kõik tänu hostelile, kus selle omaniku püha eesmärk tundus olevat oma turiste kõigi scamide eest hoiatada. Ohh, sain kohe mingi 10 mintsase loengu alguses.

Ja tõesti, see aitas. Tuktuki mehed lükkasin eemale, taksot kasutasin ainult taksomeetriga, aga peamiselt liikusin jõel-kanalitel sõitva “kanalibussiga” (väga odav, enamasti turistide poolt avastamata) ja linnarongiga (puhas, jahutav + täis ilusaid naeratavaid inimesi). Ja neid nippe oli veel.

Tõde hosteli seinal
Omanikutaat ise oli selline muhe Austraalia expat, kes juba aastaid Bangkokis hostelit peab. Ja hostelite teadetetahvlid on mulle alati silma jäänud oma teravmeelsusega. Tihti mõni vägev tsitaat on seal toodud.

Nii ka selles hostelis, kus omanik oli pidanud vajalikuks teatada järgnevat: “Don’t shout at my staff. Shout at me instead. I probably understand you better, because I was asshole as well when I was young!”

Kui palju templeid ühte kohta ehitada…
…siis saab sellest Sukhothai, mis tänaseks on UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv paik. Tegemist siis Bangkoki ja Chiang Mai tee keskpaigas asuva linnakesega, mille külje alla on mingitel põnevatel põhjustel otsustanud taid kunagi palju templeid ja Buddha kujusid ühte kohta ehitada.

Võlu seisnebki selles, et juba 13. sajandist neid sinna ehitati ja ikka teiste külje alla. Õnneks on selle ümber täna rohkelt rohelist loodust, mis kokkuvõttes teeb pargist küllaltki vaikse ja samas ajaloohõnguga paiga.

Vaatad ajalugu natuke sportlikult
Parim viis uudistamiseks on jalgratas, mida saab (tähelepanu nüüd) päevaks rentida 0,5 € eest Sellega on hea ka lähedalasuvatesse nn “satelliitparkidesse” sõita, sest see Sukhothai on nagu suurlinn, mille on lisaks põhipargile lisatasuga naaberasumid. Ühes nt jalutasid sadakond lehma veel templite ümber.

Mina, kes ma tulin Sukhothaisse 7-tunnise bussisõidu järel ja läksin järgmisele 5-tunnisele, nautisin seda veidi aktiivsemat liigutamist rattasõidu näol väga igatahes. Tegin siiski ühe vea, audiogiidi ei rentinud. Ilmselt oleks sellest oluliselt abi, et vaadatavast veel paremini aru saada.

Songkran – lõputu veesõda uue aasta tähistamiseks
Suur oli mu rõõm kui kunagi avastasin, et olen Tai suurima pidustuse ajal seal. Selleks on siis Sonkran ehk Tai Uus Aasta. Natuke vist liikuv, see aasta oli ta 13. aprill.

Päeva teeb eriliseks selle lustakas tähistamisviis. Traditsiooniliselt on see olnud seotud budistlike rituaalidega, kus pritsiti buddha kujusid ja ka jagati munkade poolt õnnistust uueks aastaks inimestele.

Päriselt tähendab see aga paljudele kohalikele ja ilmselt kõigile turistidele terve päeva veesõja pidamist. Lõunas peetakse seda ühel päeval, Chiang Mais koguni ligi nädala (mis võib ülitüütu olla).

Vesi igast suunas, savimask näkku
Aktiviteetideks on sel päeval siis veepüssidest (turistide puhul) ja ämbritest, voolikutest (kohalike puhul) kõigi ülejäänud liikuvate isendite pritsimine veega. Tänavatele on üles seatud veepüssipoed ning suured veetünnid, et oma riistapuud pidevalt “lahinguvalmis” hoida.

Kui head Eestist tulnud kaaslased püssipoes pisemat sorti relvi vaatama kippusid, võttis müüjanna kohe initsiatiivi ning tegi puust ja punaseks, et pisikese püssiga pole midagi teha. Ka antud artikli pealkiri on tsitaat müüjanna varamust. Ja olgem ausad – jummalast õige jutt oli. Muidu oleks pidanud kogu aeg veetünni kõrval seisma ja täitmist ootama.

Ja lisaks veelõbudele määrivad kohalikud valget savi näkku (ja mujale ka), et uueks aastaks õnne soovida. Kuna see on eukalüptiga segatud tihtilugu, kipub see nahal kipitama. Aga no tänu tohutule veemassile tuleb see ruttu kehalt maha.

Ja seda peaks Songkranist teadma…
1. Püssi ostmine tähendab otsest provokatsiooni. Sel hetkel, kui oled maksnud, võtavad kõik möödujad sind koheselt aktiivse osavõtjana (isegi kui sa veel pole) ja lasevad su läbimärjaks. Samas, kui sul püssi pole, siis märjutatakse sind veidi vähem, aga lõpuks tilgud ikkagi. Seega – parem püssiga, endal lõbusam.
2. Riideid tasub panna selga nii vähe kui võimalik, soovitatavalt nt ainult ujukad.
3. Igasuguse väärt kraami, mida päeva peale vaja läheb, peaks veekindlasse kotti kaasa pakkima.
4. Mitte kõik kohalikud ei kasuta kraanivett – tont teab, mis lompidest see vesi nendel pärit võis olla. Mingid infektsioonid liiguvad ka ringi, mis kipuvad tabama silmi ja vigastatud kohti. Seega päikeseprillid ette.
5. Kui kogu siuke triangel üldse ei meeldi, vali Taisse minekuks teine aeg Ignoreerida seda hästi võimalik ei ole.
6. Phi Phil, kus meie Songkrani veetsime, oli tüüpiliseks vaatepildiks pidutseja, kel ühes käes bucket, teises veepüss. Seega on öösel paljude jaoks see kõik veel lõbusam.

Selline oli minu esimene Sonkran. Õnneks oli see tõesti Phi Phil vaid 12nda õhtu ja 13. aprill. Kauem muutuks juba tüütuks. Samas on see pidu, kus näed, et kõik kohalikud ka tõesti kogu hingest lustivad terve päeva.

Fotod: Tereza Hypiusova

Delfi kommentaaride lugemisega ma end ei vaeva. Soovitan sama teilegi. Kui huvitavaid mõtteid, arvamusavaldusi, võib siinsamas arvamust avaldada.

Niisiis: “Kolm põhjust, miks minna laia maailma end “tuulutama”

Mis toimus?
Noored jagati 5 rühma ning toimus siis inglise keele õpetamine temaatilistes gruppides – sõnavara, hääldus, dialoogid, aja ja suundade õpetamine ning „varia“. Mina olid hääldusgrupi õpetaja. Igal grupijuhil oli abiks kohalik abiõpetaja, kelleks oli tavaliselt üks teismeline koolitüdruk, kes tegelikult eriti inkat ei rääkinud.

5 h päevas oli tunde, ülejäänud aeg sport ja mängud ja isetegevus. Päevad algasid 6.30 ja lõppesid u 22 paiku.

See kuulus Tai ootamatus
Jah, laager oli ses osas väga tore, et mitte midagi kindlat ei olnud. See segadus on mulle juba nii armsaks saanud.

Planeeritud ajakava võis pühast vaimust lihtsalt muutuda. No nt esimesel päeval läks sissejuhatav mäng nii pikaks, et meie keeletunnid tehti sujuvalt 50 min asemel 20 min pikkusteks Me natuke mossitasime teiste vabatahtlikega ja tulemus oli, et kõigil teistel päevadel meie tunde ei lühendatud.

Aga muidu oli ka tavaline kaos – uusi õpilasi lisandus sujuvalt veel kuni 6-päevase laagri 4nda päevani Ja täiesti tavaline oli olukord, kus vaba aja ja meelelahutusaktiviteetide ajal tuli laagrijuht ja ütles, et nüüd tehke mingi mäng. Või muud improvisatsioonilist.

Ole alati valmis “tee midagi-ks”
Minu lemmik oli teise laagripäeva  varasel õhtutunnil keiss, kus istusime puhkealal ja nautisime päevakuumuse taandumist. Siis tuli Pee Jai minu ja Tereza (üks teine vabatahtlik) juurde: „ Please speak to students now 15 minutes in english!“. Ehhh? Nojah siis. Tegime mingi mängu, et kinnistada hommikul õpitut. Ei mingit põdemist, mis on ju positiivne. Lihtsalt lähed ja improviseerid ja proovid. Väga lahe ning samas ka ajusid ergutav.

Samamoodi juhtus veel ja veel – Raimo, tule korralda nüüd mingi mäng. Peamiselt kippuski laagrijuht Pee Jai minu poole pöörduma, sest kolme ülejäänud vabatahtliku (neiud) nimed läksid tal sassi. Ja siis oli hea mind kasutada

On vähe tähtsamaid asju kui söömine
Laagripäevad sisaldasid korralikku 3 einet. Ikka hulga riisi ja liha ning kalaga. Maitsed kahtlemata lihtsalt kirjeldamatult head. Minu lemmikuteks on siin saanud masaman karri, panang karri ja küpsetatud köögiviljad.

Aga lisaks loomulikult olid ju veel snäkipausid. Ja loomulikult hoolitseti eriti selle eest, et vabatahtlikud nälga ei jääks. Selleks puhuks oli loomulikult hunnikutes puuvilju ning kleepriisi (kuidas sticky rice on eesti keeles?) suupisted. See on neil kaval amps siin – võtavad kleepriisi, lisavad vahele mingit puuvilja nt või veidi kookospiima, keeravad banaanilehte ja grillivad. Väega maitsev.

Üldiselt on kogu see Tais veedetud aeg möödunud söömise tähe all – kõtuke kasvab muudkui. Aga see kõik on nii maitsev, et loll oleks mitte viimast võtta. Eriti mereannid ning puuviljad.

Showõpetaja sünd?
Nagu mainitud, olid mina siis hääldusrühma õpetaja. Ma tean, et mu enda inglise keele hääldus on kandiline ja mitte eriti kaunis. Kuid see on siiski kordi etem sellest, mida tais kuulda võib. Ja et keegi pidi ju ka hääldusrühma õps olema, võtsin selle enda peale. Eriti kuna juba teoorias tundus see kõige lõbusam olevat. Ja mänguline ka.

Koondasin mälus kokku kõik teadmised, mis ma oma koolitundidest mäletasin ning lisasin juurde elemente esinemis- ja kõnekoolitustelt, kus käinud olen. Ja nii ma siis odava populaarsuse välja teenisin. Ei, aga tegelikult – oli õpilasi, kes ikkagi kõvasti arenesid ka selle aja jooksul. Niiet ainult pulli peale me ka välja ei läinud.

Porgandiharjutus ning keeleväänamine
Esinemis- ja kõnekoolitustel õpetatakse korgiharjutust – pistad veinikorgi hammaste vahele ja püüad nt 20ni lugeda vms. Võimalikult korrektselt. Pärast on ilma korgita suus nii palju ruumi ja lihased lahti ning kõne hulka selgem.

Novot, tegin mina sama asja siis ka väikeste taidega. Tõsi, veinikorgi asemel porgandid. Aga point sama – tähestik, numbrid, nädalapäevad. Ohh seda lõbu.

Loomepuhangu tulemusena sai meenutatud ja välja mõeldud ka veel mõned toredad laused, mille hääldust harjutada. Tõsi, areng nii pöörane polnud, et oleks nende harjutamiseni jõudnud, jäime lihtsamaid asju tegema. Aga mõned näited:
-    Six witches switched watches
-    Thirty three men were thirsty on Thursday!
-    Giraffe moved the ears and wiped the tears, shaked his head and touched the hair!

Sõnavaraolümpia
Viimasel laagripäeval tuli test teha. Mis siis minu nägemuses kujunes sõnavaravõistluseks erilistele auhindadele ehk eesti suveniiridele Mina ütlesin noortele tähe, nemad pidid kordamööda sellega algava sõna ütlema (korraliku hääldusega). Kui mõtlesid kauem kui 10 seki, olid mängust väljas. Eelnevalt öedud sõnu korrata ei võinud. Võitja see, kes enim sõnu teadis.

Teate, kui tai lapsed on uskumatult rahulikud ja suudavad väga edukalt pikalt paigal püsida, sest neid on nii kasvatatud, siis see mäng tõi ikka emotsioonid esile. Vauvauvau, mis ringikargamine ja kaasaelamine sellega kaasnes. Ise läksin ka kahe grupi puhul lõpuks päris äksi täis sellest. Ilmselt sain välja elada oma täitumata lapsepõlveunistust Lembitu Kuuseks saamisest

Mõni meenutas sõnu ringi hüpates, teine vaikselt seljaga meie poole seistes, kolmas vehkis kätega ja kiunus „omaigaaaad“. Aga sõnad muudkui tulid ja võistlused venisid pikemaks, kui arvasin.

Lisaks oli kõige keerulisem neil, kes välja langesid. Neil oli piinav mitte teistele sõnu ette öelda kui nad ise teadma juhtusid. Kolm tüdrukut lihtsalt panid käe suu ette ja sisuliselt hoidsid füüsiliselt sõnu kinni.

Hääldus tai moodi
Mis siis taide hääldusel viga on? Noh, on ports tähti ja täheühendeid, mida nad välja öelda ei oska või teevade seda kujul, mis meile arusaamatu.

Põhilised komistuskivid on:
-    R ja L lähevad sassi, nt green kõlab „gliin“, clear kõlab „kleel“, school kõlab aga hoopis „skuun“. Eriti lõbusaks läheb siis kui on kaks L-i kõrvuti. Näiteks will hääldatakse „viu“, hill aga hoopis „kil“
-    S on kohati keeruline. Vokaali kõrval kipub sellest sujuvalt T saama millegipärast taidel, nt it is kõlab enamasti „it it“; what is this? kõlab „vat it dis?“
-    Väga suuri raskusi on K, P, T väljahääldamisega. Tavaliselt on nt T asemel kõlamas „sss“, nt not asemel „noss“, stop kõlab „stopõhh“.
-    CH, TH, TR kõrvuti on samuti väga trikikas. Sellega on endalgi vahel raskusi, kuid nt cheap kõlab „shiip“ või „siip“, trick kõlab „shik“.
-    Ja nii edasi ja nii edasi…

Veel midagi põnevat?
Jah, ikka. Toimus Kaerajaani teine tulemine Tais ehk siis ka selles laagris õpetasin Eestit tutvustava bloki lõpetuseks seda sulnist tantsu. Oli tore. Lastel eriti. Millegipärast just poisid fännisid. Üldse, muideks, poisid armastavad siin rohkem tantsu lüüa kui tüdrukud minu arust!

Ja tantsulöömist oli veel. „Raimo, Tereza, dancing please“ kõlas iga õhtu. Ja nii me siis tantsulka lahti lõimegi. No ikka väga lõbus oli.

Kaasa arvatud jäävad mu laagrit meenutama huvitavad väänlemised kohalike külameestega, kes on selgelt ikkagi tõeliselt tantsupõrandate bossid. Mida liigutused, noh! Ma arvan, et üks vanamees, kes muidu päeval laagripaiga aias kõplab ja õhtuti rahvuspilli mängid, saaks suureks staariks kui ta oma tantsud ekspordiks.

Mida õpetaja õppis?
No paar asja jäid mu pähe tiirlema.

1. Kvaliteetaeg võib sind tabada kõige kiirematel ja väsitavatel hetkedel, sest siis saad aru kui vägev ikka on olla.

2. Improviseerima ja teismelistega suhtlema olen nüüd hoopis kõvem käpp kui enne. Vist. Ja sellega seoses vähenes tunduvalt ka minu üldine põdemis- ja pabistamiskoefitsent.

3. Lustiga on asju palju parem teha kui lustita. Ja seda sai siin kõvasti praktiseerida. Seejuures ilmselt oskan nüüd seda lusti ise välja kutsuda kui ülesanne parajasti seda väga hästi ei võimalda esmapilgul. Eks näis, kuidas see hiljem välja tuleb.

4. Ja muidugi hea ülevaade taide kommetest, käitumisest, maaelust, rõõmudest ja paljust muust.

Lõpp vabatahtmisele oli vägev seega. Ilmselt inglise keele laagrid (alguses põhja-Tais ja nüüd see lõpu oma) on kogu selle 2,5 kuu pikkuse reisu kirssideks sellel maitsval koogil.

1. Ära anna kohalikele variantvastuseid Tüüpiline suhlussituatsioon mu koordinaatori vm tegelaste.
   Raimo: Kas me  teeme nüüd tegevuse A või B?
   Kohalik: Jah
   Raimo: Et siis, kas A või B?
   kohalik: jajah
   Raimo: Kas teeme A?
   Kohalik: ei
   Raimo: Kas teeme B?
   Kohalik: JAH
   Bingo, Fanfaarid!
2. Üldse valikuvõimaluste jätmine on siin viga, sest tai ise meeleldi ei tee selliseid valikuid üldiselt. Mulle on siia kolinud välsimaalased rääkinud, et võimalusel EI taha võtta taid vastutust. Peter Laem Tongi Yasmine restost rääkis, et tahaks osanikuks võtta oma töötajaid, aga ei saa, sest nood ei taha. On ainult palgatööst huvitatud.
3. Suuremat sorti scammerid siin on kristlikud ususektid. Käivad ja teevad müügitööd, nt lubavad meremustlasele uue paadi. Kui too on usku vahetanud (mida iganes see siis tähendab), on kadunud nii “müügimees” kui puudub ka lubatud paat. Jabaur, vastik ja veidi nukker ka. Ühed lasevad end lollitada, teised isiklikel eesmärkidel lollitavad.
4. Kui mingid lood või hitid saavad siin popiks, siis tuleb kogu aeg neid samu lugusid mängida. Nii, et ära tüütab. Alles siis paistatakse raadiosse uued, mitmekesisus pole levinud. Ja ka see uus on playlistis kuniks tüdined.
5. Tai enda popi võiks kirjeldada kui lõputut Eurovisiooni. Seejuures mitte niiväga sellist tümpsu tantsuka varianti, vaid just mittemidagiütlev poppi. Noh sellised lood, mis poolfinaalist edasi ei pääse
6. Taidele meeldib tohutult telefoniga rääkida, kogu aeg. Aga eks see on suht odav ka. SIiski on toimuud diferentseerumine – Bangkoki tegelased rohkem istuvad FB-s ja mobiilse neti otsas, maakondade rahvas see-eest räägib.
7. Lapsed on siin hästi häbelikud, tihtipeale silma vaadata ei julge. Ja nt tunnis vastavad küsimustele hästi vaikselt. Eriti tüdrukud on väga häbelikud.
8. Enamike poiste lemmikvärv on roosa.
9. Peaaegu sama tihti kui küsitakse „how are you?“ on see sõnastatud hoopis küsimusena „are you happy?“. Päris lahe ja tõesti, see on ju hoopis tähtsam!
10. Kogukondlikkus ja teineteise abistamine on imetlusväärne. Alati ilmub kuskilt välja keegi, kes transpordib su punktist A punkti B või tuleb aitab majapidamises või tunned kedagi, kes tunneb kedagi, kes… aitab.

Videod

Meeletu sagimine, kus äkitselt ilmus välja miljon karenit, kes hakkasid Ban Mae Lidi inglise keele laagris meie magamisasemeid ette valmistama.

Laenasin Ban Mae Lidi laagris ühele korealannale 30 bahti. Sain vastutasuks isikliku tänulaulu Ülikarismaatiline tšikk.

Tai taidlus Chiang Mai õhtus.

Turismipiirkondade õhtuse meelelahutuse tähtis osa on tuleshow’d. Eriti kaasakiskuvad on nad pidudele keskendunud rannabaaride juures. Ja mõistagi on see atraktsioon eriti kuulsaks saanud tänu Full Moon Partydele. Antud show on filmitud Koh Samuil.

Bänd, mis tõestas, et isegi Marley “Redemption Song” on võimalik koledaks mängida. Kõige kiretum reggaebänd Koh Samui on kohaks.

Ei, see ei ole karaoke. Tais on restodes majabändid valdavalt just sellisel tasemel. Naera puruks. Väga lõbus vaatamine 1-2 lugu lives. Edasi on kõrvavalu. See on siis Phi Phi saarel, Laem Tongi lahe ääres, kus ka meremustlaste küla asub.

Mida siis ehituslaager tähendab?
No sisuliselt on formaat siis selline, et tuleb külla kool N-arvu õpilaste ning õpetajatega. Üldjuhul on õpilasi 10-20, õpetajaid 2-3 tk.

Laager ise kestab 4-5 päeva, mille jooksul tehakse mõned päevad kõvasti tööd ja üks päev on lõõgastumiseks, nt snorkeldamine või hoopis matkamine.

Ehitamas käivad kogukonnakeskust Laem Tongis, Phi Phi saarel ennekõike rahvusvahelised koolid üle maailma (Taist Kanada ja Lõuna-Aafrikani).

Lisaks õpilastele on siis ehitamas ka 3 proffi, kes kogu tehtud töö ära mõõdavad ja viimistlevad ja mudivad.

Ja seekord olid töödeks siis territooriumi koristamine, aga ennekõike tulevase grilliala tasandamine (ehk muhkude maha lõhkumine ja pinnase äravedamine) ja seinte-põrandate tsementimine.

Ega ometi? Jälle presekaid tegema?
Algavad igasugused tegevused ühest või teisest otsast, jõuavad lõpuks välja ikka sinna, kuhu tavaliselt – Raimo läheb presekat tegema. Seejuures ette planeerimata.

Mõned tunnid enne Kanada õpilaste infotundi hakkas mu koordinaator Poo pinda käima, et sina, Raimo, tee presentatsioon. No me olime seda enne koos just kõpitsenud küll. Aga siiski, ma ei teadnud ju detaile. Et aga Poo inka pole väga hea ja minul ootamatust väljakutsest juba adrekas kergelt nirises jälle, siis ütlesin, et teen siis ära. No ja tegingi, rääkisin Phi Phi kogukonnakeskuse loo ja vabatahtlike tegevuse info ära. Läks vist korda.

Teise laagri alguses – singapurlastega – juba enam ei olnud variantigi, et mina seda ettekannet ei tee. Nii ta läks. Nagu juba kodus oleks olnud, ikka lükatakse tanki avalikuks esinemiseks

Kõik algab suhtumisest
Need kaks 5-päevast laagrit olid sarnased, ometi ka erinevad (kasutades kohalike lemmikväljendit: “same same, but different!”. Ja suurim vahe tuleb sisse õpilaste suhtumisest ning laiemalt mõtteviisis. Õpilased kahes rühmas olid samas vanuses – kanadalaste grupp 15-18, singapurlaste oma 16-17. Töö kõrvale iniseti samu poplaule ja räägiti mõlemal juhul sellest, kes kellega käib ja millises sarjas millised tegelased kõige kuumemad on.

Aga, erinevused. Kanada kool oli tulnud õpetajatega, grupis hoiti ranget distsipliini. Õpsid kirjutasid reeglid ette, suunasid, hoiatasid, meenutasid kõike ja kogu aeg: “jooge ikka vett vahepeal”, “kui ära väsite, puhake” jne. Taustaks korduv kommentaar, et no noored peavad ikka ise ju hakkama saama, õpetame neile selle reisiga, et kuidas enda eest hoolitseda.

Vahemärkusena olgu öeldud, et enesega hakkamasaamist võib veel harjutada, teisel päeval tuli tööd tegema esialgu 17st 12, ülejäänud olid haiged või väsinud vms.

Ahjaa, õhtul kl 21.30 tuli tuttu minna, sellise reegli seadsid õpetajad. Esimesel õhtul seejuures oli isegi kontrollreid vist tubadesse, et sel ajal oleks kõik õigetes tubades.

Tundsin sütevakalikku vaimu
Hoopis erinev oli noortepunt Singapurist. Neil on kooliprogrammis, et vaheajal tuleb leida koht, kus vabatahtlikuna vähemalt 20 h toimetada. Seejuures peab reis õpetama endaga hakkamasaamist, mis tähendab: vabatahtmise koht tuleb ise leida ja kokku leppida, ise bronnida lend, majutus jms. Õpetajaid kaasas ei olnud. Meenutan, et “lasteks” olid 16-17-aastased, 7 poissi, 6 tüdrukut.

Mind rabas nende väga kohusetundlik töössesuhtumine, nad isegi ise nõudsin viimase tööpäeva pikendamist täispikkusesse (algselt tahtsime lühema teha). Kuna kõik nad olid füüsiliselt erakordselt heas vormis (6-packide sagedus ruutmeetri kohta oli jahmatav:)), siis töö ka lendas käes. Lisaks oli teatav mõttetöögi kaasatud.

Eriti meeldis mulle kambavaim, asju tehti koos, toetati, lõõbiti, täideti teineteise veepudeleid jne. Üks piiga sai kuumarabanduse ja oli kaks viimast päeva haige. Kuna teised tegid hotellis check-outi viimasel hommikul, aga haiget neiut tööle tirida ei saanud, maksid kõik klassikaaslased solidaarselt kinni ühe toa lisatunnid, et klassiõde saaks rahulikult puhata!

Work hard, party hard
Ja loomulikult läksid nad igal õhtul peole. Ja muidugi napsitasid kõvasti, aga nad olid järgmisel hommikul alati kl 9 kohal, nagu lubatud. Niiet – work hard, party hard.

Meie neid keelama ei hakanud, kui juba iseseisvumise reis oli, siis pidid nad ka ise vastutama, kui oleks nt politseile mingi sigadusega vahele jäänud. Aga ei jäänud, sest nad oskasid antud vabadust hästi kasutada. Selge see, et neist tublid hakkamasaajad tulevad täiskasvanuna Ahjaa, kl 21.30 kui nende Kanada kolleegid voodise pidid minema, sõitsid singapurlased parajasti paadiga õhtuti põhilise peoküla poole…

Oli antud palju vabadust, ise tuli võtta vastutus. Pluss tugev üksmeel ja koostegemise soov. See kõik meenutas mulle kalli sütevaka vaimu. Äärmiselt kosutav tunne.

Kui füüsiliselt ja vaimselt palju anda…
Siis tuleb peale väsimus, aga on see-eest hea tunne. Kaks laagrinädalat õpetasid mulle, et:
1. See tekitab hullult hea tunde, kui oled osaks millestki, kus kõik osapooled panustavad, aga saavad samal ajal ise palju vastu. Ehk kõik ainult võidavad. Poo sai kogukonnakeskuse hoonet edasi arendatud, mina sain proovida laagrijuhi oskuski ja arendada oma orgunnioskust, õpilased said uusi tööoskusi, emotsioone ja singapurlaste puhul ka kindlasti meeldejäävaid peohetki.
2. Mul on isegi milligramm organisatoorsete võimete algest olemas, avastasin just laagrite jooksul. Kujunes nii, et mõlemal juhul olin mina peamine infokanal ja kontaktisik õpilastele-õpetajatele. Ennekõike inglise keele oskuse tõttu. Ja sain vist hakkama, usaldus igatahes tekkis. Ja mida aeg edasi, seda rohkem tuli ka ise otsustada, vähem koordinaatorilt küsida.
3. Energiavarude mõistlik jagamine ja piisav veejoomine füüsilise töö ajal on ikka ülioluline ja enda jaoks parajaks timmimine tuleb vaid praktika käigus.
4. Suurepärased kogemused koosnevad tegelikult tihti väikestest maagilistest hetkedest, mida on keeruline isegi kirjeldada. Aga sa saad aru, et kurat, nüüd on küll hea olla.

Toidumaagia: tasuta kokanduskursus
Ja lõpetuseks ühest maagilisest hetkest, mis oli omajagu groteskne, aga ehe. Nimelt, teise laagri eelviimasel õhtul palusime Pool meile tai toiduvalmistamist õpetada. Ja nii oli meil õhtusöögi ühisvalmistamine. No tõsi, enamuse valmistas küll Poo ise.

Mina ja 3 ülejäänud vabatahtlikku aitasime lihtsamate asjadega, aga ennekõike jälgisime, tegime märkmeid ja pilte. Kõrvalt võis seda koomiline vaadata olla – nagu neli algajat ajakirjanikku oma märmikega ümberringi sagimas.

Igatahes, väga eriliste ja maistvate küpsetatud munade ja karrikastmes kala/kana ning küpsetatud köögiviljade valmistamise saladustesse meid pühendati. Ja mingi hetk ma tundsin, et kamoon, on see päriselt – me seisame siin suvalises tai köögis ümber gaasipliidi ja saame reaalselt kohaliku nö kodutoidu tundi ühelt andekalt kodukokalt? Näpistage mind, on see tõsi?

Ma ei saa öelda, et ma selle kõik selgeks sain, aga naastes kindlasti proovin miskit valmistada. Loomulikult, koostisosadega läheb keeruliseks.

Toimus veel palju rohkem
Tegelikult toimus nende laagrite ajal veel palju asju, aga kõigest ei jõua kirjutada. Tõin välja peamise, mis esiletõstmist väärib. Sai ju veel snorkeldatud ja matkatud ja teiste vabatahtlikega saare põhikülas peol käidud (kohates seal oma singapuri õpilasi väga hoos;)) ja söödud palju häid sööke ja vesteldud maast ning ilmast.

Ühine keel üle kontinentide
Õhtul enne raftingule minekut kondasin mööda Krabi Towni (meenutab Tartut mulle) ja otsustasin minna linnavaadet nautima ühte katusekohvikusse. Tegin paar pilti ja ostsin baarist joogi… kui äkitselt hüüab ühest lauast üks tüüp, et ma võiks nendega ühineda ühele õllele. No ikka.

Istusid seal siis kaks minusugust üksi ringirändajat – üks Norrast pärit vietnamlane ja teine ameeriklane, vabandust, californialane. Seal olevat suur vahe, sellest hiljem. Leidsime ruttu ühised teemad ja oli erakordselt huvitav. Umbes tunni pärast oli meie seltskond kasvanud sujuvalt 13le ja esindatud olid reisijad Eestist, Soomest, Norrast, Inglismaalt, USA-st, Austraaliast, Hollandist, Malaysiast.

Kui saad aru, et piirid on enda sees
Nagu öeldud, üks tüüp oli Norrast, rahvuselt vietnamlane. Mus pole ammu mõni inimene nii vastakaid tundeid tekitanud. Vaatad ja kuulad tüüpi – laia silmaringiga, intelligentne ja muidu tore. Ent, oma “reisiloost” rääkides tunnistas ta otsesõnu, et müüs Norras 1,5 aastat hašišit, et oma reisi rahastada.

Et ühelt poolt nagu pätt ja kaabakas (sest narkolevitajad pole mingi nurga pealt toredad), samas inimesena väga kihvt kuju. Seekord siiski pigistasin pätimineviku osas silma veits kinni ja pidasin põnevaid arutelusid seltskonnaga edasi. No aga siiski… krt, ma ei tea.

Nende ameeriklaste on mingi värk
Enamus USA-st pärit tüüpe, keda kohanud väljaspool seda riiki, on täitsa kobedad kujud. Neid ühendab ka muuhulgas üldiselt teatav põlgus nö meinstriim-USA ja selle eluviisi vastu. Või vähemalt saavad nad aru selle jaburustest. Samuti ei kaalu nad 300 kg ja neid tegelt ka huvitab, mis mujal maailmas toimub.

Ehk siis, lisaks Norra diilerile oli ka lauas USA kunstnik, kes oli inspiratsioonireisil – praegu Tais, edasi siirdus Yogijakartasse Indoneesias ja Balile.

Tema tegi mulle selgeks, et California on ikka täitsa teine maailm kui USA. Et seal on ikka elu normaalsem, inimesed mõnusamad ja rikkust rohkem. No eks näis, on plaan üle vaadata. Igatahes kuulub California sõbrale ka õhtu tsitaat: “Enamus ameeriklasi arvab, et San Francisco on maailma parima riigi kõige halvem koht. Meie, californialased usume, et San Francisco on maailma kõige halvema riigi parim koht!“.

Rafting – tahaks veel!
Nii, aga ringreisist endast veel. Järgmine päev kuulus siis raftingule. Oli see vast üks lust ja veepidu. See on väga lõbus ja märg meelelahutus. Muidugi, tegin ju sellist turistikat versiooni, kus isegi mitte kogu paatkonnale ei antud aerusid kätte. Anult vahepeal sai kühveldada, tuurijuhid tegid töö ära.

Toredaks teeb raftingu asjaolu, et peab suutma tasakaalu hoida, kunagi ei tea, kustkohast lärtsakas vett krae vahele tuleb või millal kivi pihta sõidad, mille peale toimub liikumine ettearvamatus suunas.

Peaasi, et naaberpaadile saaks ära teha
Kuna lõuna-Tais on täpselt üks raftinguks sobiv jõgi, siis kõik raftingutuurid algavad ja lõpevad ühes kohas. Päriselus lisab vürtsi see, et u 30 paati lastakse korraga rajale. Ja siis kujunebki lisaks edasiliikumisele peamiseks lõbuks hoopis kõrvaloleva paaditäie inimeste võimalikult märjaks pritsimine.

Selle, et nii on kombeks, tegid selgeks igas paadis olnud esi- ja tagasõitja ehk paadijuhid, kes kõigepealt hoogsalt pritsima hakkasid. Lisaks kuulus nende arsenali ka veel ujumispeatuses turistide vette pikali tirimine ja eurooplastest neiude kidnappimine valesse paati mõneks ajaks

Järgmine rafting võiks olla pikem ja keskenduda rohkem sõidule endale. Oleks huvitav. Aga ega ma kurda, vägev oli ikkagi.

Koh Samui – teine meri, samad rõõmud
Käisin siis Samuil, mis erinevalt siiani külastatud saartest ei asu mitte Andamani meres vaid Tai lahes (maismaast idas). Aga point on sama – sinine meri, lopsakas roheline loodus, valged liivad ja rõõmsad inimesed ning hea toit.

Ma ei oskagi välja tuua, et mis täpselt, aga midagi mulle Samui juures meeldis. Kuigi ta oli ikkagi turistikas, siis oluliselt sümpaatsem kui Ao Nang Krabis ja eriti palju sümpaatsem kui Phuket.

Deja vu – jalakäija on veidrus
Tabasin end Samuil täpselt samast olukorrast, kus olin heade sõpradega eelmine kevad Gruusias - inimene, kes tahab jalgsi ringi uidata, pole kohalike mõistes mingi valemiga täie mõistuse juures

OK, no linnas, turismikuurorti sees suudavad taksojuhid seda veel mõista. Mina aga võtsin Samuil ette pikema jalutuskäigu Chewangi linnast (peamine kuurort) u 3-4 km kaugusele vaateplatvormile ja tagasi.

Ohh seda taksode, tuk-tukide, motorollertaksode jm tuututamist, kes kõik küüti tahtsid pakkuda. Nagu oleks miniseelikus blond itaalias tänaval Mina jäin oma jalutusprojektiga rahule – läks kirja trennina, vaade oli kena, tuju hea.

Kui 2 € eest saab kõhu täis ja mojito ka
Samuil külastasin mõlemal õhtul ka ööturgu – need olid küll eri kohtades, aga sisult samad. Müüakse pudi-padi, aga lisaks sellele saab soodsalt süüa-juua. Topsitäis mojitot maksis nt 50 bahti (1,2 €) nagu ka muud kokteilid. Kokku valatakse need vaba käega, sest mensuur on snoobidele

Ja siis kõrvalletist tellid pad thai – kõigepealt vaatad, kuidas kokk selle maailma kõige vilunumate liigutustega sulle valmis teeb. Ja siis sööd selle nautides ära ja maksab 1 € Ja siis saad aru, et ikka päris tore on olla.

Ööelus ruulivad “meelelahutajad”
Nii Samuil kui paljudes teistes kuurortites on teatavasti palju girlie-baare, kus töötavad toimekad neiud, kellega koos saab aega veeta, kui on raha ja huvi. Tõttöelda hakkab see mind veits ära tüütama, sest nt õhtul rahus kuhugi kasvõi live-muusikat kuulama minnes on varem või hiljem sul kuskil sabas piigad küsimustega: “why so lonely?”, “why so handsome? I no lie!”.

Ehk siis on nad pealetükkivad ja tüütud. Ja lisaks on nendega nagu missvõistlustegagi – tõeliselt kaunitarid ei ole laval, vaid igapäevaelus. Ehk siis krohvikiht ja lõugadeni kontsad küll, aga hämarus päästab oluliselt. Üldiselt jutud sellest, et tai inimesed näevad kenad välja, peab paika. Aga selles veendudki nt laevas või bussis või päeval tänaval.

Muusikaline virrvarr
Viimane tähelepanek Samuilt, ja Taist üldiselt, on seotud muusikaga. Ma olen ikka arvanud, et keskpärane live-muusika on üldiselt parem, kui makimuusika. Aga, ohjahh, mis imetlusväärseid töötlusi siin küll live-bändide ja restoranide majabändide esituses kuuleb.Esiteks kõlavad nad siin kõik umbes Homenja võtmes ning lisaks esitatakse need vastupandamatult naljakas tai aktsendiga inglise keeles.

Kõige sürrim kogemus oli Samui Reggae Pubis, mida peetakse kohalikuks tippkohaks. Seal siis kohalikud rastapatsidega taid kaverdasid kõiksugu reggaehitte. Oi, midagi nii tuima ma polnud ammu kuulnud. Nad vist oma tööd liiga palavalt ei armastanud. Lisaks sain isegi mina aru, et “Could you be loved” loos laulsid nad vahepeal mööda

Tai enda popmuusikast ma veel valmis rääkima ei ole. Kogun alles sobivaid sõnu

Ja nüüd siis lõpuks, paar päeva enne, kui mu reis poole peale jõuab, olen siis siin meremustlaste külas Phi Phil. Ja vahemikus 18-30. märts võõrustame siin noori Kanadast ja Singapurist, kes aitavad kogukonnakeskust ehitada. Olen meeldivalt põnevil, ikkagi debüüt huvijuhina põhimõtteliselt.