Norra hašišimüüja, rafting ja Koh Samui

Sama ootamatult kui paljud teised asjad, kukkusid mulle lõppeval nädalal sülle taas 5 reisipäeva. Mu esimene siht oli minna raftingule ja see sai ka tehtud. Et aga aega oli veel, kombineerisin endale väljasõidu Samuile. Aga kõik sai hoogsa alguse juba ühes katusekohvikus Krabi linnas.

Ühine keel üle kontinentide
Õhtul enne raftingule minekut kondasin mööda Krabi Towni (meenutab Tartut mulle) ja otsustasin minna linnavaadet nautima ühte katusekohvikusse. Tegin paar pilti ja ostsin baarist joogi… kui äkitselt hüüab ühest lauast üks tüüp, et ma võiks nendega ühineda ühele õllele. No ikka.

Võrratu folkimine Käsmus!

Head reisid on needki, mis kodumaal toimuvad. Reisiks füüsilised mõttes oli Viru Folki raske nimetada, küll aga vaimses. Tõelisi muusika- ja tšillimiselamusi pakkunud reis oli küll.

Raske on ühte kõige paremat kontserti esile tõsta – häid oli palju. Tooksin siiski lemmikud, mis eriti meelde jäid.

Pantokraator
See oli reedese päeva peamine etteaste ja vägagi kuulamist väärt. See peab hea musa olema, kui seda kuulates mingid lood ja mõtted silme ees jooksma hakkavad. Põhimõtselt olin ma selle kontserdi ajal lavastaja. Mul tuli täpselt silme ette, kuidas ja milliseid Pantokraatori laule ma kasutaks, kui ma peaksin Kivirähki “Mees, kes teadis ussisõnu” lavastama. Eriti filmina. Need kaks sobiks jube hästi kokku.

Muuzõka ja gurmaania Chicagos

No Chicagos olid ehk elavaimad hoopiski muusikalised elamused. Kuna Chicago on bluesipealinn – ja ega ta jazziski papist poiss pole – otsustasime teemakohaseid kohti külastada. Nendes kohtades või nendega seonduvalt ka mõningatest maitseelamustest veel.

Bluesilegend 5 meetri kaugusel
Chicagos on oma 4-5 bluesiklubi, mida peetakse „legendaarseks“ ja „maailmakuulsaks“, kus mänginud muusikastiili parimad pojad. Muidugi oleks klassika olnud minna sinna kluppi, kus Al Capone käis. Meie valisime klubi, mille nimeks Buddy Guy Legends.