Põhja-Tai: Dylan Morani teisik, rahetorm ja maoviski

Ja kui Bangkok, Sukhothai olid vaadatud, sõitsin Chiang Maisse ja Chiang Raisse. Lõpuks koguni Laose piirini. Ohhjaa, ma olen alati arvanud, et elamused sünnivad detailidest. Mida veidram, seda parem. Aga palun, galerii on alljärgnev.

Chiang Maisse kaotasin midagi
Täpselt ei oska öelda, aga juba esimesest korrast (käisin 2,5 kuu jooksul seal 3 korda kokku) saadik see linn mulle meeldib. Piisavalt suur, et oleks “elus”, samas mitte tüütu ega agressiivne. Lisaks väga rõõmustav hinnatase ja lahked inimesed.

Mis saab siis, kui kooli juhib narkarist taksojuht?

Sel ajal kui Eesti haridustöötajate streikidest kihiseb, on asjakohane teha pisike sissevaade ka sellesse, milliste probleemidega siis üks tubli NGO inimene siinmail koolielu arendamisel maadleb. Sattusime Pooga täna jutusoonele ja sain üsna avameelse sissevaate, miks meremustlaste küla kooliga lood s*****i on.

Teatavasti oli ju mulle algselt määratud „teenistuskohaks“ just Phi Phi saarel Laem Tongis olev meremustlaste kool. Mis aga muutus, sest direktor olevat veidi probleemne. Noh, tänase jutu põhjal „veidi“ probleemne on muidugi leebe väljendus.

Nädal tasuta juhtimiskoolitust lastelaagris

Tubli koolinädala jagu aega veetsime Pattaya rahvusvahelise kooli (Pattaya Regent´s School) õpilaste-õpetajatega siis Ban Mae Lidi koolis inglise keele laagris. Meie nimelt pidime aitama seda suurüritust läbi viia. Oli meeletult kogemusterikas nädal. Uudistamist ikka jätkub ja jätkub.

Tai 2012: Ban Mae Lid English Camp

Inglise keele laager = veidi keelt, ohtralt mängu
Laagri eesmärk oli kohaliku mäehõimu lastele 4-5 päeva jooksul veidi inglise keelt õpetada ning nende meelt lahutada. Sellises kasutoovas võtmes. Hõimuks ei olnud siiski pikakaelalised, vaid selline hõimurahvas nagu karenid. Erakordselt lahked ja armsad inimesed.

Kuidas suretada ajurakke – american style?

See viimane postitus on pühendatud tervele mõistusele ja inimese vabadusele ise oma õigeid teid valida ja ka vigu teha. Võib-olla olen järgnevas ülekohtune, aga kirjutan siiski. See, milline on vaimne keskkond USA-s, oli tegelt meie jaoks ehmatav. Ei julgeks seal elada.

Nimelt – räägitakse ikka klišeelugu sellest, kuidas usakad on rumalad ja kitsa silmaringiga jne. No see ei kehti kunagi kõigi kohta, ent… seal vist on ikka teatud tõepõhi all. Vähemalt nähakse palju vaeva, et muumaailmlased saaks sellist arvamust kultiveerida.

Kuidas minna Richmondist Chicagosse 20 tundi?

Arvate, et kägarkõnnis, autoga, tõukerattaga, häälega? Ei, Ikka lennukiga. Kui sul on reisil kokku 13 lendu, siis mingi statistika ütleks kindlasti, et on kohutavalt suur tõenäosus, et mõni lend lükkub edasi või jääb ära. Bingo!

We did it! Astusime sisse Richmondi lennujaama teadmisega, et 26. aprilli keskpäeval ootab meid ca 2 h 10 sõitu ja jepikaajeee – Chicago ongi käes. Noooot really.

Äka-elamus ja leevenduseks ülisõbralik Bahama

Veel tulles tagasi Miami juurde, siis põneva vahepalana võiks rääkida loo teemal „säästureisija hostelielamused“. Olgu kohe öeldud, et pelgasin Florida hotelle kõige rohkem, sest head on kallid ja soodsad pidid räpased urkad olema. Meie optimistidena lootsime muidugi saada odava (Florida mõistes) ja hea.

Meie öömajad Floridas Vero Beachil ja eriti Deerfield Beachil olid väga OK ja hinna-kvaliteedi suhe hea. Meie I ja IV Florida öömaja Miamis (Tropics hotell, keda huvitab, võib ka vabalt vältida) oli tunduvalt kulunum koht. Esimene öö oli OK, siis olime koos ühes toas.