Seal, kus loksub sinine meri ja kõlab soca!

Väike eputusring. Kevadise Bahama külastamise muljed nüüd ka ajakirjas Estraveller. Lugeda saab siit (lk 40-42) ja leiab paberkujul hästivarustatud kodudest ja Estraveli büroodest.

Bahama = sinine meri, kollane liiv, mustad mehed, roosad, flamingod, hallid delfiinid, rõõmsad näod:)

Varsti tuleb samas ajakirjas ka Chicago muljetest juttu. Need olid ehk isegi mitmetahulisemad.

Kuidas suretada ajurakke – american style?

See viimane postitus on pühendatud tervele mõistusele ja inimese vabadusele ise oma õigeid teid valida ja ka vigu teha. Võib-olla olen järgnevas ülekohtune, aga kirjutan siiski. See, milline on vaimne keskkond USA-s, oli tegelt meie jaoks ehmatav. Ei julgeks seal elada.

Nimelt – räägitakse ikka klišeelugu sellest, kuidas usakad on rumalad ja kitsa silmaringiga jne. No see ei kehti kunagi kõigi kohta, ent… seal vist on ikka teatud tõepõhi all. Vähemalt nähakse palju vaeva, et muumaailmlased saaks sellist arvamust kultiveerida.

Muuzõka ja gurmaania Chicagos

No Chicagos olid ehk elavaimad hoopiski muusikalised elamused. Kuna Chicago on bluesipealinn – ja ega ta jazziski papist poiss pole – otsustasime teemakohaseid kohti külastada. Nendes kohtades või nendega seonduvalt ka mõningatest maitseelamustest veel.

Bluesilegend 5 meetri kaugusel
Chicagos on oma 4-5 bluesiklubi, mida peetakse „legendaarseks“ ja „maailmakuulsaks“, kus mänginud muusikastiili parimad pojad. Muidugi oleks klassika olnud minna sinna kluppi, kus Al Capone käis. Meie valisime klubi, mille nimeks Buddy Guy Legends.

Chicago – tuul ja bluus ja cool arhitektuur

Nii, reisud selleks korraks tehtud. Nüüd kodus tagasi ja hea võimalus viimased muljed kirja panna. Pärast vintsutusterohket vedelemist Richmondi ja NY La Guardia lennujaamas saavutasime siiski end Chicagosse. Sõber Andres juba ootas.

Kõrrged majad vol 2
Kui me NY-s käisime Rockefelleri Centeri otsas vaadet nautimas, siis Chicagos valisime Hancocki torni. Skyline polnud pilvelõhkujate osas küll nii muljetavaldav kui NY-s, kuid sellevõrra rohkem andis vaatele juurde Michigani järv ja selle äärne liivarand. Vaade igatahes kokkuvõttes kena.

Kuidas minna Richmondist Chicagosse 20 tundi?

Arvate, et kägarkõnnis, autoga, tõukerattaga, häälega? Ei, Ikka lennukiga. Kui sul on reisil kokku 13 lendu, siis mingi statistika ütleks kindlasti, et on kohutavalt suur tõenäosus, et mõni lend lükkub edasi või jääb ära. Bingo!

We did it! Astusime sisse Richmondi lennujaama teadmisega, et 26. aprilli keskpäeval ootab meid ca 2 h 10 sõitu ja jepikaajeee – Chicago ongi käes. Noooot really.

Kas me burgerit oleme söönud?

Vara veel tibusid lugeda, sest Chicago veel ees, ent söögielamuste kohta tahaks paar rida kirjutada küll. Meeletud kontrastid on võtmesõnaks.

Suur osa menüüst, mida sa tänavalt või kiireloomulisematest kohtadest osta saad, on bagelid, sändvitšid, paninid, burgerid ehk ühesõnaga sai oma 10 eri formaadis. Vahel on siis eri jõledusastmega lihatükid või ainult juust. Paras pahn. Vahel mõne salati või pirukaga näkkas paremini, vahel halvemini, aga kokkuvõttes – ilmetu. Väga ilmetu.

Üllatusmuna – Washington

Jep, me saime enda reisiprogrammi boonuslinna. Washington on Richmondist vaid 2,5 h sõidu kaugusel ja Kat otsustas meid sinna viia, kuna Richmond on nii piinlikkusttekitavalt mõtetu. Väga vinge otsus.

Loomulikult jääb seal 1 päevast väheks. Sisse said meil „peab käima kohad“ – tähtsamate presidentide ausambad, II Maailmasõja memoriaal, Valge maja (küll ohutust kaugusest). Aga lähemalt uudistasime lennu- ja kosmosemuuseumi ning loodusloo muuseumi. Mõlemad meeletult huvitavad ja võiks neist mõlemas vabalt terve päeva veeta. Rohkemgi.

Kuidas maailma kõige igavamas linnas huvitavalt aega veeta?

Meie reisi üheks oluliseks sihtkohaks oli Richmond. Nagu nad kõik olid olulised. Meie võõrustaja hoiatas juba ette, et see pole vist kõige põnevam koht külastuseks, aga läksime siiski. Sõpru ikka hea külastada.

Linn nagu halli seina vaatamine
Nojah, ilmselt oli see ikkagi kõige igavam linna, kuhu reiside jooksul sattunud oleme. No ma ei tea – ikka nagu eriti ilmetu kohe. Ei ajalugu, ei pilvelõhkujaid, ei kirevaid kohalikke. Nagu vaataks halli seina või umbes nii. Või muru kasvamist või teo romantilist jalutuskäiku vms. Niiet selge soovitus – kui kindlat põhjust pole, ärge parem sinna minge. Kui… siis vbl Edgar Allan Poe fännid, sest tema seal elanud ja teemakohane muuseumgi püsti.

Äka-elamus ja leevenduseks ülisõbralik Bahama

Veel tulles tagasi Miami juurde, siis põneva vahepalana võiks rääkida loo teemal „säästureisija hostelielamused“. Olgu kohe öeldud, et pelgasin Florida hotelle kõige rohkem, sest head on kallid ja soodsad pidid räpased urkad olema. Meie optimistidena lootsime muidugi saada odava (Florida mõistes) ja hea.

Meie öömajad Floridas Vero Beachil ja eriti Deerfield Beachil olid väga OK ja hinna-kvaliteedi suhe hea. Meie I ja IV Florida öömaja Miamis (Tropics hotell, keda huvitab, võib ka vabalt vältida) oli tunduvalt kulunum koht. Esimene öö oli OK, siis olime koos ühes toas.

Viimased nopped NY-st ja klišeeosariik Florida

Nii, vahepeal lendas aeg kiirelt ja internetis kondamine jõudis prioriteetide järjekorras umbes 10ndale kohale. Lühidalt sellest, mis toimus viimasel päeval New Yorkis ja siis edasi Floridas e  Sunshine State`s, nagu nad ise öelda armastavad. Sorry, pilte ei jõua praegu juurde panna.

Pilk NY ajalukku ja alasti kauboile
Viimasel NY päeval sai siis käidud tutvumas targas muuseumis tarkustega selle kohta, mismoodi on NY-st saanud just selline linn nagu ta täna on. No lühidalt – 1609 aastal randus tänasel Manhattanil hr Hudson, kes hollandlaste palvel oli Aasiat otsimas. Aga näe, võta näpust, läks sootuks teisiti:)